“Ajudraiver” kuulub lugejate hulgas juba tuntust kogunud “Teaduse Kaardiväe” sarja ning on kronoloogilises mõttes teine teos, mille kaanel Joel Jansi nimi varasema JJ Metsavana asemel. Ühtlasi võiks soovijad seda romaani võtta kui tõestusmaterjali, et eri kooslustes palju loomekoostööd teinud Joel Jans pole oma senistes kollaboratsioonides teps mitte tühjalt kaasa ratsutanud, vaid (nii nagu neid autoreid palju lugenud huvilistele niigi tundus) sinna samavõrd oma eripanust andnud kui sellest ise õppinud, sest käesolev romaan on juba teine omapäikirjutis, mis mitte üksnes kõlbab hästi lugeda, vaid teenib ka auhindu – romaan võitis 2023 aastal Stalkeri. Kasulikeks lisanditeks on ka raamatu lõppu trükitud Jüri Kallase järelsõna, mis pakub teosele ja autorile konteksti eesti ulmetraditsiooni raames, ning taaskord imeliste siseillustratsioonide olemasolu Liis Rodenilt, millega Lummuri seltskond lugejate rõõmuks tahabki taas normaliseerida piltide leidumise täiskasvanutele mõeldud ulmekirjanduse väljaannetes. Nii nagu neid aastaid tagasi võis leida seikluskirjandusest, on need siin detailsed, iseloomukad ja asjakohased. Kunstnik on süvenenud ja panustanud detailidesse, millega lugejal on ka midagi peale hakata – tegu pole teemaga lõdvalt külgnevate stock-fotodega, millega ajakirjandus meid küsimata kostitab, ega ka mitte tehismõistuse kiirtööga, mida tulevikus keskklassile kättesaadavas hinnapiirkonnas ilmselt üha rohkem nägema hakkab. Eks sama lugu ole ka omakeelse originaalkirjandusega: inimkirjanike looming ei pruugi juba mitte kuigi kauges tulevikus olla enam kõigile lugejatele kättesaadav kaup, ning eksootilistes keeltes loodud tipptasemel tekstid veel seda kindlamini. Nautigem ja toetagem, kuni meil seda on, ja nii, et seda kauem oleks!
“Ajudraiver” ise aga on üks neist teostest, mille peategelane loo algatuseks surma saab.
Just nii, peategelane sureb kohe ära ning see ei ole isegi esimene teos, milles nii tehakse. Seekord ei ole aga tegu ei mängudega mittelineaarse narratiivi võluvõtmestikus, ei moraalifilosoofiliste iteratsioonide jadaga mis-olnuks-kui radadel, ega ka õudusromaani või reipa kummitusromantikaga. Kiirelt käivitub hoopis virtuaalmaastikel lahti rulluv küberpunk, mis on samavõrd ulmedetailne kui olmemahlane ja selliselt ka digivõõramale inimesele käegakatsutavaks tehtud. Ehituselt muheseiklusliku ja mitte liialt dramaatilisena, stiililt malbe ja mitte ülearu provotseerivana sobib see märksa laiemale lugejaskonnale kui mõni valusteravam teos, samal ajal kui huvilisele jäävad siit silma kontseptsioonid ja ideede läbimängud, mille teadvustamisest võiks kasu olla ehk koguni oma argielu küberturvalisust silmas pidades.
Omapäraseks teeb teose ka võimalus põigata ringi mööda ajaloolisi olustikke, näha tuleviku- ja sürreaalseid maastikke vaheldumas minevikupaikadega. See kirjusus pole siin lihtsalt kirju pärast, igas maailmas saab tegelane midagi õppida, lugejagi midagi teada saada. Tegelaste omavaheline suhtlemine aga, mis algul toimub juhukaasluse alusel ja poolvõõraste vahel, et siis üha süveneda ja tooni võtta, annab loole veelkord kodusust ja inimlikku mõõdet. Üksildusest areneb kuuluvus. Kui küberpunk kõigub päris sagedasti kuskil kõleda düstoopia ja leidmaterjalidest pesade elatud-hubasuse vahel ning üksnes virtuaalsusse pagendatuse puhul jääb just sellest “pesamaterjalidest” kergesti puudu, siis suhted ja suhtlemine ongi üks vahendeid, mille pealt autor sel puhul väga kokku hoida ei tahaks. Joel Jans on õnneks alati osanud panustada tegelaste suhtlemisvajadusse ega paku lugejale mitte kimbukest mustvalgeid verivaenlasi lineaarses kättemaksu- ja põgenemisloos, vaid ikka samastumist soosivaid seotud saatustega tegelasi, kelle motiividest me saame aimu ja hakkame hoolima.
Moraali- ega filosoofiaküsimusedki ei jää sellest teosest puudu, vaid, nagu enamikule paremale ulmele omane, valutavad just loo kontides, moodustavad selle talastiku. Fjodorovistlik idee kõigi kunagi olnud inimeste elluäratamisest saab mitte esimest korda taaskäsitluse ulme- ja virtuaalmaailma võtmes, mis seekord toob mängu nii pealtnäha paradiisliku rahuilma kui pahatahtmatu peategelase kiskumise võitlusse “jumalate vastu”, sest nagu ikka – piir hea ja kurja, õige ja vale vahel on suuresti sõltuv vaatenurgast ning luba küsimata tehtud heategude eest ei pruugi saajad hoopiski tingimusteta tänulikkust üles näidata. Mulle meeldis autori poolt valitud struktuur, mis paljastas järkjärgult teisi osapooli ning andis loomulikus tempos lisavaatenurki. Lihtsad vastused ei pruugi olla õiged vastused, seda eriti maailmalõpusõja palge ees, kus kõik hallid toonid peavad paratamatult pooli valima ning mitte keegi ei saa kindel olla oma piisavas tühisuses, jäämaks mugavalt kõrvale suurtest valikutest ja puutumata eneseohverduse dilemmast. Mida kategoorilisemaks läheb kitsikus, seda vastutusrikkamaks kiired otsused. Samal ajal peategelase ja ta kaaslaste üldinimlike kaalutluste ja pingutustega jookseb taamal süngem, kargem, idealistlikum ja siiski ka pidulikum liin ülemõõduliste tehismõistuste skaalas, mille tõttu, najal ja nimel kogu paradiis keema läheb. Need liinid arenevad erinevas tempos ja viivad samas loogiliste, paratamatute lahendusteni, millest ei puudu sangarimeel.
Lõpp on aga kui piitsaplaks – Iain Banksi “Herilasevabriku” ja JJ Metsavana ja Maniakkide Tänava “Kui rumalad surid” vaimus, kusjuures oluline atribuut mainitud eeskujulikes piitsalöökides ei ole mitte nende käsiteldamatu võõrikus ehk mis juhtus või kui ilge (Herilasevabriku puhul) see juhtum oli, vaid just see sissekootud teatav ootamatus, et pärast hoolikalt valmis pandud otste kokku sidumist just nii kaa veel juhtus. Just niisugune komponent leidub ka Ajudraiveri lõpulehekülgedel. Mistõttu lugejal pole tarvis karta – Ajudraiveri viimasesse peatükki paigutatud käiguvahetus, mastaabinihe või faasisiire ei ole midagi ajussesööbivat, mis hiljem foobiaid käivitaks, see on lihtsalt miski, mis söödab kogu loo kiirtempos teisipidi sisse ja lööb prundi ette. Vint keeratakse peale ja esialgse ehmatuse ning “oot, aga nüüd mul on küsimusi!” järel tuleb minna autorit hea töö eest tänama.
Kaanepilt ja siseillustratsioonid: Liis Roden
Ilmunud: Lummur, 2022
Joel Jans “Ajudraiver” e-kataloogis ESTER
Tea Roosvald
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja