Nende kirjade kirjutamisest on möödunud üle kolmveerand sajandi. Neid on peidetud ja üles leitud, unustada tahetud ja uuesti üle loetud. Need kirjad on kirjutamise hetkest alates liiga kirjanduslikud selleks, et mitte saada kirjanduseks.
1917. aasta varasuvel kirjutas mitte enam väga noor 31-aastane mees mitte enam väga noorele naisele: “Armas, ma ei või enam olla Sind nägemata, Sind kuulmata! See igatsus sööb mind, põletab mind! Valvasin eila öösel väikeses palavikus ja mõtlesin pea kogu öö ainult sinu pääle. Armas, ma lämbun sellesse lõõmasse. See on kui uni, ta paelub mind ikka enam ja enam. Olen nii tihti igatsenud suurt armastust. Kas ta ongi nüüd tulnud?”
Underi ja Tuglase kirjavahetus ESTERis
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Soovitan eesti kirjanduse ajaloo huvilisele. Ka lugejale, kes armastab elulugusid. Huvitav jälgida loomingu, koostöö, eluloo põimumist läbi aastakümnete. Esimene emotsioon: kas eraelu puutumatus on lihtsalt sõnakõlks?! Rahustas, et ehtsale tundele lisandus palju tunnetega mänglemist, veidraid rollimänge. Rõõmustas, et sellest kõigest arenes eluaegne sõprus.
Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus
Tänapäev ja Eesti Kirjandusmuuseum, 2006
Võõra inimese kirjade lugemine on üks täiesti kriminaalne lugu. Aga põnev on ka. Sest ilusasti kirjutavad. Huvitav… Ja eks see ole ka osa Eesti kultuuri ja kultuuriinimeste loost. Nendevahelisest inimlikust ja intellektuaalsest lähedusest. Ajaline raam selles kogumikus avaldet’ kirjadel on aastad 1917 kuni 1971.
Soovitan. Võõraid kirju pole ilus lugeda, kuid seekord on see lubatud ja isegi soovitatav, sest need tundeküllased kirjad on muutunud kirjanduseks.
Kõige huvitavamad on 1917. a. kirjutatud kirjad, sest neis on kirge, igatsust ja lootust jällenägemisele. Oma mustalokilisele Printsile pühendas Printsess soneti “Unetus”. Kellele mõeldes valmis sonett “Sirelite aegu”, jääb mõistatuseks.