Nende kirjade kirjutamisest on möödunud üle kolmveerand sajandi. Neid on peidetud ja üles leitud, unustada tahetud ja uuesti üle loetud. Need kirjad on kirjutamise hetkest alates liiga kirjanduslikud selleks, et mitte saada kirjanduseks.
1917. aasta varasuvel kirjutas mitte enam väga noor 31-aastane mees mitte enam väga noorele naisele: “Armas, ma ei või enam olla Sind nägemata, Sind kuulmata! See igatsus sööb mind, põletab mind! Valvasin eila öösel väikeses palavikus ja mõtlesin pea kogu öö ainult sinu pääle. Armas, ma lämbun sellesse lõõmasse. See on kui uni, ta paelub mind ikka enam ja enam. Olen nii tihti igatsenud suurt armastust. Kas ta ongi nüüd tulnud?”
Underi ja Tuglase kirjavahetus ESTERis
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Soovitan eesti kirjanduse ajaloo huvilisele. Ka lugejale, kes armastab elulugusid. Huvitav jälgida loomingu, koostöö, eluloo põimumist läbi aastakümnete. Esimene emotsioon: kas eraelu puutumatus on lihtsalt sõnakõlks?! Rahustas, et ehtsale tundele lisandus palju tunnetega mänglemist, veidraid rollimänge. Rõõmustas, et sellest kõigest arenes eluaegne sõprus.
Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus
Tänapäev ja Eesti Kirjandusmuuseum, 2006
Võõra inimese kirjade lugemine on üks täiesti kriminaalne lugu. Aga põnev on ka. Sest ilusasti kirjutavad. Huvitav… Ja eks see ole ka osa Eesti kultuuri ja kultuuriinimeste loost. Nendevahelisest inimlikust ja intellektuaalsest lähedusest. Ajaline raam selles kogumikus avaldet’ kirjadel on aastad 1917 kuni 1971.
Soovitan. Võõraid kirju pole ilus lugeda, kuid seekord on see lubatud ja isegi soovitatav, sest need tundeküllased kirjad on muutunud kirjanduseks.
Kõige huvitavamad on 1917. a. kirjutatud kirjad, sest neis on kirge, igatsust ja lootust jällenägemisele. Oma mustalokilisele Printsile pühendas Printsess soneti “Unetus”. Kellele mõeldes valmis sonett “Sirelite aegu”, jääb mõistatuseks.
Kultuuriajaloolise väärtusega teos. Kultuuriinimeste suhted ja tegemised eelmise sajandi esimesel poolel.
Tuglase ja Underi armatuslugu, millest kujunes eluaegne sõprus.
Raamatus on kirjavahetus Underi ja Tuglase vahel, mis kestis aastakümneid. Kirjad, mis algasid Siuru loomisel on täis suuri tundeid ja igatsust ning on täis romantikat. Hiljem muutuvad kirjad rahulikumaks, kuid alles jääb suur sõprus ja austus kahe kirjaniku vahel. On huvitav lugeda isiklikke kirju, kus avalduvad inimeste mõtted ja tunded üksteise ja elu suhtes.
Raamat annab hea tausta Underi ja Tuglase teoste mõistmisel. Soovitan. Luulet on alati hea lugeda, viib meid hoopis teise maailma.
Soovitan.
Mulle meeldivad PÄRIS lood, PÄRIS inimestega juhtunud.
Kirjadest aimatav või selge mõte, igatsus, argipäev.
Intiimne, südamesse minev, igatsev-valulev-õnnelik.
Pühendumus, sõprus, armastus on käivitanud loomingu elu ja ilu. Teos pole pelgalt kirjavahetus vaid meie kirjanduse ajaloost.
Tänu kirjade säilitajatele ja teose lugejatele.
Meeldib, kuidas selle aasta lugemisvalikus erinevad teosed teineteist täiendavad. Lugesin Underi sügisluule kogu, kus oli viiteid Tuklale. Nüüd siis nende kirjavahetus. Järgmisena ehk Tuglase novellid? Nõnda kinnistub tükike kodumaist kirjanduslugu kindlamini. Huvitav mõelda, kas ja mis jääb lugemiseks tänaste suurkujude kirjavahetustest (pigem vast Messengeri-tšättidest? SMSidest? Millest?) tulevikulugejaile.
Milline (kirjandus)ajaloolise väärtusega haruldases mahus säilinud kirjavahetus!
Kui lähedale me pääseme ühele armastusloole, aastakümnete pikkusele sõprusele, loomingu tagamaadele. Aga oli ka piinlik lugeda. Kas ikka peaks? On see õige?
Soovitan lugeda https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/elu-v-i-kirjandus/
Selle raamatu puhul igatsesin jooksvaid märkusi (footnote’), mis oleks aidanud tausta ja kirjades esinenud vihjeid ja viiteid kiiremini haarata.
Raamatuks vormistatud kirjavahetus kahe luuletaja vahel. Oli huvitav jälgida sajanditagust keelekasutust, mis erineb kohati väga tuntavalt praegusest. Mulle meeldis, et raamatus olid kohati ära toodud ka kirjade originaalid, sai näha autorite käekirja. Oleksin vajanud lugemisel rohkem taustainfot, et kellele ja milleks midagi kirjutati või mida silmas peeti, minu teadmised tollest ajaperioodist on ilmselt liiga lünklikud.
Sudamlik kirjavahetus kahe kirjaniku vahel. Huvitav on teada saada kuidas toimus suhtlemine siis. Tanapaeval on hea sellest eeskuju votta.
Nende kirjade kaudu on võimalus mõnevõrra heita pilk Underi ja Tuglase hinge, kuna kirjad on isiklikud. Alguses on kirjad väga romantilised, hiljem lähevad asjalikumaks.
Soovitan. Meie kahe suurkuju tunnetest ja elust ning ka Siuru tegemistest. Mind väga ei paelu inimeste isiklik kirjavahetus, kuid siin oli ilu, siirust ja sõprust.
Kuna olen eelnevalt erinevatest allikatest lugenud siurulastest ja nende liikmetest, siis oli ääretult meeldiv lugeda oiginaalkirjavahetust nende emotsioonidest, tegemistest kuni kõrge vanuseni. Väga isiklikud kirjad, luuletused ja mõtted. Tekitas isegi süümepiinu neid privaatseid kirjatükke lugeda.
Armastuse ja elu kaar – kirjade sisu on täielik vastand tänapäevasele suhtlusele. Vahepeal muutuvad pisut tüütuks needõhkamised, aga no milline keel ja sõnakasutus! Puhas nauding. Kohati tundsin end ebamugavalt, sest lähedusihalus oli realistlik.
Soovitan inimesele, kellele pakub huvi nende lugu ja kes võibolla soovivad oma mälestusi üle vaadata nende kirjaridade teel. Ja nende kirjanikukunsti austajatele – et saada aimu nende eluolust ja elu asjaoludest nende ümber. Ja neile, kellele selline peen(utsev) kirjastiil võibolla meeldib. Mul oli veidi ammust huvi, et kuidas need suhted neil omavahel olid – olatades, et tolles ajas pidi monogaamsus nõutav olema. Ja rõõmustasin, et ei see olnud nii piiratud ühti. Et tohtis armastada ja seda himustada (vähemalt selle suurusjärgu täht).
Raamat, mis avas põneva maailma, samas tekitas väga palju küsimusi. Tekitas huvi nende käekäigu kohta rohkem uurida. Nende aega ja elu-olu arvestades, oli tegemist väga julge tekstiga. Suur rõõm, et see kirjavahetus tänaseni säilinud on.
Soovitan.
Võimas ja kirglik ühe suve seiklus, millest kasvas välja pikaaegne loominguliselt rikas kirjavahetus.
See on nagu jumalate noorushurm või kahe vana õpetlase ja targa pillatud pärlid. Ühine koostöö ja kriglik palang kirjanduspõllul. Hingesugulus ja muidugi suur armastus.
Avameelsetes kirjades avaneb lugejale Underi ja Tuglase tundemaailm, intellektuaalsus, kaunis eesti keel ja ka loomingu tagamaad. Tekitas väikest kadedust ja imetlust.
Koolis kui räägitakse Siuru tegemistest võiks kohe rääkida põnevaid lugusid, kuidas selle liikmed olid oma vahel seotud. Päris elu ja päris tunded teevad kõik hoopis huvitavamaks! Siiani tundus “Siuru” tume maa, teadsin ja mäletasin, et liikumine omas tähtsat rolli 20 sajandi alguse kirjanduselus, aga oleks ma teadnud kui huvitavad olid liikmete vahelised suhted! Sattusin lugema Tuglase novelle ja Underi luulet paralleelselt, teadmata, mis tunded nende vahel olid olnud. Nii kui teada sain, tahtsin teada, millest nad omavahel räägivad. See on päris uskumatu lugu! Kuidas läbi aastate suhtlus muutub palavikuliselt armastusest austavaks sõpruseks ja perekonniti läbi käimiseks. Ma praegu mõtlen, kas need kaks tegelikult üksteist nii palavalt armastasidki kui 1917 kirjadest paistab. Ehk olid lihtsalt teineteise talendi suured austajad ja kirg oli neil hoopis loodu vastu. Kuidas selline tunne saab nii vähe aega kesta ja siis sõpruseks vaibuda. Väga põnev! Eriti see, et 1917 aasta kirjavahetus tuli välja alles tükk aega peale asjaosaliste lahkumist. Oleks Tuglase naine Elo need kirjad kapi tagant leidnud!