“Pirkko Saisio (sünd. 1949) on üks tänapäeva Soome olulisemaid romaani- ja näitekirjanikke, kes võtab sageli meedias sõna võrdõiguslikkuse ja seksuaalvähemuste kaitseks. „Kaini tütar“ äratas omal ajal suurt tähelepanu uudse ja avameelse lesbiteemaga ja on hiljuti valitud 1984. aasta mõjukaimaks raamatuks. 2003. aastal sai Saisio Finlandia auhinna ja 2016. aastal Aleksis Kivi sihtkapitali elutööauhinna.” – tutvustus raamatu tagakaanelt.
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
Raamatuga kevadesse 2023/2024 osalejate tagasiside
– Raamat oli hästi kirjutatud, aga teema on tänapäeval juskui juba aegunud. Kindlasti oli 1975. aastal Soomes ilmunud teos tähelepanuäratav, aga tänases Eestis jättis teose teema mind kahjuks ükskõikseks. –Viire V
– Lugedes koorub lahti kahe noore naise Risku ja Anna armastuslugu. Autor kirjeldab väga mõjuvalt mõlema emotsioone teineteisega kohtumistest. Dialoogi on vähe. Tegelased vaatavad rohkem iseendasse, olles kohati ehmunud oma reaktsioonidest. Mõlema peres on probleeme. Vanemate vahel valitseb allasurutud tunnete pinge ja paine. Hoolimata üsna raskest teemast, on raamat huviga loetav. Väga paeluvad on igapäeva olmelised tabavad võrdlused. Soovitan kindlasti seda raamatut. Paneb kauaks mõtlema. Keeleliselt on lugu nauditav. -Linda K
– Raamat inimeste suhetest omavahel ja jumalaga, armastusest ja muusikast. Naine armastab naist, kuid ei julge seda algul ka endale tunnistada. Kas usklikud on kahepalgelised? Minu arvates need on, kes kogu aeg rõhutavad, et on usklikud ja suruvad usku ka teistele peale. Kahepalgelised oleme mingil määral kõik- sööme liha, aga tapmist näha ei taha. Inimestevahelised suhted on keerulised- iga kahekõne on raske, ka see, mis toimub pilkude vahel. -Sirje S
– Ei meeldinud. Liiga katkendlik või ei saanud sellest lihtsalt aru. Teema ei meeldinud. -Viivi T
– Mõtisklused minule kaugeks jäävast elustiilist. Ei oska neid arutlusi kellelegi soovitada. -Mari T
– Huvitavalt, kihiliselt jutustatud lugu. Pidin vahepeal lehti tagasi keerama, et kahe kõneleja kirjeldusi teineteisega kokku viia. Armastuse pusle. Lugeda tasub kindlasti ka raamatu järelsõna. -Liis A
– Mõnus lugemine. Lesbi teema pole meilegi nii võõras. Viimasel ajal on sellest ikka rohkem ja rohkem juttu. Loe kindlasti! -Imbi M
– Lugu mõjub ängistavalt. Seda raamatut lugedes on kummaline tunne- justkui piiluksid lukuaugust teiste inimeste elu ja näed midagi ebameeldivat. -Mare A
– Ei läinud mulle korda ei sisuliselt ega tegelaskujude kaudu. Olen vist liiga vanamoodne ja ei suuda seda lesbiteemat mõista. –Kadri M
– Huvitavalt kirja pandud lugu, millele kaasahelisemist takistasid minu puhul muusikalise kuulmise puudumine ja piiblitsitaatide mittetundmine. Soovitaksin küll teistele, aga minu jaoks fragmendid emotsionaalselt kaasahaaravaks looks ei sulandunud. -Aet T
– Soovitan lugeda, kui oled muusik, luuletaja, filosoof. Muidu näed vaeva, et aru saada. Ka teistkordsel lugemisel oli keeruline aru saada, kuhu peab peategelane või tema kaaslane välja jõudma. -Reet V
– 1984. aastal kindlasti julge teos. Unenäoline ja mõtisklev. Vaikimine, üksildus, armastus ja armukadedus – Anna ja Risku. Võrdumid – „mälestus põgeneb nagu amputeeritud jäse – tõmbub kokku ja valutab“ (lk 7), „tšellokast nagu puusärk“ (14), „väljaöelduna muutusid elamused lamedaks ja mütsatasid maha nagu haavata saanud pardid“ (15) jne. Ekslemine ja ootamine otsimises ja igatsuses. -Kati V
– Raamat on ühelt poolt huvitavalt kirjutatud, eristuva stiiliga. Ent samas minu jaoks raskelt loetav. Hakitud, unistav. Nõuab süvenemist, et lugu mõista. Ja lõpuks jäi ikka tunne, et kas ma kõike ikka mõistsin. Veel enam, kas mõistsin nagu kirjanik oleks mult oodanud. -Kadi K
– Huvitav kirjastiil, aga eeldab suurt süvenemist. Väga palju on kirjutatud ridade vahele, mis nõuab lugejalt oma järelduste tegemist. Arvestades raamatu sisu ja kirjutamise aega, on huvitav mõelda, millist furoori oleks raamat Eestis ilmudes tekitanud. -Anni L
– Armastuslugu sellest, kuidas vastandite vahel võib olla tõmme, kuid lõpuks see pika-ajalist harmooniat ikkagi ei too. Raamatus on mitu paralleelset lugu – tüdrukud ise ja siis nende peresuhted, mis annavad nende eripärale tausta. Ühelt poolt (minu meelest tüüpiliselt) kinnised ja sissepoole elavad “tõupuhtad” soomlased (see kumab läbi ka kogu raamatu minimalistlikust kirjastiilist, kus enamust toimuvat pead lugejana ise pigem vihjete põhjal aimama), teisalt aga slaavi veri, mis emotsionaalselt purskub tingimata väljapoole. Raamat ise oli aga nagu juhuslik kähkukas – lõppes enne veel kui jõudis päriselt alata. Kirge nagu oli, aga hinge jäi tunne, nagu oleks petta saanud... -Elo H
– Palju mõtlemapanevaid inimsuhteid ja erinevaid isiksusi, ka keerulisi olukordi, kuid kõlama ei jäänud hukkamõistu. Jäi mulje erinevate inimsuhete variatsioonidest, kõik edasi antud emotsionaalselt, kuid napisõnaliselt ja delikaatselt. -Sirje K
– Hästi kirjutatud ja hea lugeda. Kummitama jäi tunne, et armastus on ahistav… -Kristina V
– Tavaliselt Saisio meeldib mulle, aga Kaini tütar oli nature liiga lüüriline. See oli 1984. aasta Soome mõjukaim raamat, mis äratas suur tähelepanu uudse ja avameelse lesbiteemaga. Pirkko Saisio on üks tänapäeva Soome olulisemaid romaani- ja näitekirjanikke, kes võtab sageli meedias sõna võrdõiguslikkuse ja seksuaalvähemuste kaitseks. –Hannele K
– Ei saa soovitada, sest ei meeldinud. Lugesin vägisi, sest teema ei kõneta, pigem häirib. Hästi kirjutatud, aga häiriv. -Epp E
– Kahe noore naise keerulistest suhetest. Mõlemad on andekad muusikud, aga erinevate vaadetega elule, armastusele ja muusikalisele karjäärile. Tekst oli kuidagi kaootiline ja teema jäi võõraks. Siiski tasub lugeda kasvõi seetõttu, et on mõned kaunid laused. “Elu koos Riskuga on nagu purunenud peeglist heiastuv pilt: kõigis kildudes üks ja seesama” (lk 44) või ” Ööd olid unetud võitlused lubaduste ja valguse pärast… Aga päev ei saanud teada, mida öö oli rääkinud” (lk 63). -Anu P