Valikkogu, popstaari armsaid, lihtsaid ja ilusaid luuletusi.
Soovitatav lastele, rasedatele ja esteetidele, kirjandusgurmaanid aga peavad lugema.
Pehk on eesti kirjanduse kuldaja tüüpiline esindaja.
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Luulekogu logelemise päevaks – kohati humoorikas, paiguti realistlikult valus.
Muhe. Terav. Pehme. Rõve. Dokumentaalne. Vahva. Ehk et kirev kogu, lahedaid leide täis. Eriti meeldisid lühikesed sõnaleidudel põhinevad värsid.
Jaan Pehk on tuntud oma maheda lauluhääle poolest. See raamat näitab tema loomingulist mitmekesisust.
Muheda mehe lahedad lood. On sõnamänge ja huvitavaid riime. Mõned roppused on nagu tõrvatilgad meepotis.
Soovitan ikka. Hea õhuke raamat, ei jõua ära tüdida. Head riimid, ootamatud seosed. Sõnamängud – kalambuurid.
Puändid ajasid itsitama. Aga minu maitse jaoks liiga naturaalne realism.
Tunnen Jaan Pehki kui lauljat ja laulusõnade autorit. Luuletustest oli aimu enne ka, aga esimest korda võtsin kätte tema luulekogu. Need on fantaasiarikkad, rütmilised nagu lauludki ja ootamatud.
Paar näidet ikka ka
“Juhuluule juurte juures
lubatud on toored võtted
enne kui sa haarad sule
taganegu targad mõtted”
“astusid lihtsate asjade juurde
lihtsamaks enam ei lähe
ja kui ei olegi targemat teha sul
õpi see luuletus pähe”
Ühesõnaga, õppisingi selle luuletuse pähe 🙂
Soovitan ikka, kuigi kõik luuletused siin mind ei kõnetanud. Meeldisid ootamatud pöörded luuletustes.
Üllatav, muigama ajav, kiiksuga (mõnusa).
Eelistan autori lauluviise, kuid üks lugu puudutas. Nimekaimude lugu Estonia laevahukul. Pardal oli teisigi samanimelisi.
Nii nagu autor ise ütleb: ‘juhuluule juurte juures—- taganegu targad mõtted’, nii ongi. Midagi nauditavat siit kogust ma kahjuks ei leidnud. Mulje, et suht juhuslikult on ritta püütud seada sobivaid sõnu, aga mis eesmärgil, kes seda teab? Võibolla enda välja elamiseks? Selliste sarnaste luulekogude juures, kus keegi omi mõtteid sõnadesse vormib, püüdmatagi mingit sügavamat mõtet edasi anda, loeb lõpuks see, et mis tunde lugemine tekitab. Antud juhul tekitas ebameeldiva ja veidi määrdunud tunde.
Tunnen Jaan Pehki muusikuna , aga ta oskab ka luuletusi kirjutada, Ei varja oma andeid.
Iga sõna, mis peast läbi lipsab, ei pea ära trükkima. Teos tekitas tülpimust. Ei anna isegi vemmalvärsi mõõtu välja.
Lihtsate sõnadega, kuid ometi osavasti põimitud ning (sügavate) mõtetega kirjapandu. Lugesin hoolikalt, mõnikord ka teist korda üle, et õiget iva kätte saada. Soovitan soojalt.
”Ütle urmas sõõrumaa
kustkohast
end peaksin hõõruma
et rahakott
saaks paksuks
ning
king
läikival
marmoril
naksuks.” lk 64
Mindki huvitaks see sama asi.
Loe ikka, mis siis kui polegi luulehuviline.
Väheste vahenditega on autor loonud tervikpildi elust ja olnust, huvitav võrrelda, tundub täpne seisundiluule, võib mõjuda kui teraapia neile, kel samad kohati painavad kogemused. Kiidan kujundust, millega loodi pinge üleva ja madala vahel, köitis kogu kunstiks ka. Ja narrust kah kiidan.
Väga vaimukad luuletused, mida lugedes saab naerda ka. Soovitan.
Lugesin ja naersin.
Autor on kahtlemata andekas ja vaimukas.