Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.
Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.
Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.
Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.
Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.
Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.
Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.
Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.
***
Ilmunud: J&U, 2017
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja
1 thought on “Jaak Urmet “Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980-2001””