Ishiguro raamatu juures tabab lugejat esimesena selle toon. Karakterite vestlustes ja autori kirjeldustes on tuntav tugev melanhoolsus (mis on mu kogemusest autorile omane) ja võimetus teha valikuid, mis lähevad vastuoksa nende valitud või päritud saatusega. Samas räägivad karakterid mõtlikult ja avatult oma emotsioonidest ja motivatsioonidest, ka kui motivaator juhib neid teele, mis saab lõppeda vaid halvaga. Kohati võib see tunduda kummalisena, et emotsionaalne inimene suudab säilitada piisavalt rahu oma mõttemaailma ausaks kirjeldamiseks, kuid seegi aitab kaasa raamatu omanäolisele atmosfäärile. „Maetud hiiglase“ karakterid võivad teada, mida nad teevad, ja ikka seda teha, klammerdudes või vabandades ennast kohustuse ja lootusega.
Loo näol on tegemist Arthuri legendidest mõjutatud fantaasiaga, kus kaduva mäluga vanapaar lahkub oma külast ja kodunt, leidmaks poega, kes olevad ka kunagi lahkunud ja läinud teise külla, kus nad nüüd kujutavad talle ette uhket elu. Vanapaari ei hoia oma kodus palju, elades koobaste süsteemi ühes toas, kus neil on pastori poolt keelatud küünaltki (ja seeläbi valgust) omada, ning teekond saab looks neist, maailmast, mälust, ja lahkumisest.
Toogem näiteks ühe stseeni varasest peatükist, kus vanapaar peitub vihma eest lagunenud majja. Sealt leiavad nad eest noorema mehe ja vana naise, ning ilmneb, et mees on paadimees, kes viib inimesi üle mere müstilisele saarele, ning vana naine süüdistab teda tema ja ta mehe petmises – et ta viis enne üle mehe ja jättis naise üksinda siia maailma. Nüüd, kättemaksuks, pilastab vana naine paadimehe kunagist kodu kanade verega samas kui heasüdamliku käitumisega paadimees vaatab abitult pealt. Vanapaar on loost kohutatud ning kiirustab asuma teele, saamaks sellest eemale, proovides unustada kuuldut ja kustutada muret.
Teekond on jutustatud ennemini Axli, mehe, vaatepilgu läbi, ning mulle valmistas see lugejana isegi pettumust, sest tundus, et Beatrice, naine, võtab seeläbi teise koha ning et me tutvume tema ja maailmaga ennekõike läbi Axli ja tema arvamuste. Niimoodi üldjoontes lähebki – ka kui vanapaari teekonnal kohatud asjad lükkavad nende kaduvalt mälult udu kõrvale ja toovad tagasi mälestusi nende endi minevikust, on keskseks ikka Axli mälu värskenemine ning tema enda rolli selginemine käesolevates tagajärgedes. Kuid raske on hoida seda romaani vastu, nähes, millise õrnusega Axl ja Beatrice üksteist hoiavad ja üksteisega suhtlevad, ka konfliktides, ning kuidas teekonna käigus ilmneb nende vaheline tugev side. Ning seda enam tekitab valu, et nii meie kui nemad on teadlikud, et elulõnga lõpu paratamatu lähenemisega ei saa nende kooselu enam kaua kesta. Nende vanus ja lähedus muudavad iga komistuse sedavõrd muret tekitavamaks.
Nende looga põimub ka teine lugu, kus otsitakse lahendust maad vaevale mälukaotusele ning milles seikleb mõni klassikalisemgi seiklus-fantaasia karakter, kuid ka nende meeleolu on nakatanud Ishiguro melanhoolia ning just neis ilmnebki kõige tugevamalt saatuse käe kangekaelne järgimine. See, ning musta ja valge moraali puudumine ning kahe loo omavaheline põimumine ning karakterite rõhutatud inimlikus, on, mis muudab romaani seiklusliku osa värskeks ja huvitavaks.
Kazuo Ishiguro ise on Jaapani päritolu britt, keda pärjati tänavu Nobeli kirjandusauhinnaga ning keda Rootsi Akadeemia kirjeldas selle puhul kui kirjanikku, kes „läbi tugeva emotsionaalse jõuga romaanide paljastab sügaviku, mis asub meie illusoorse ühendustunde all maailmaga.“ Ka käesolevas romaanis on tuntav selle emotsionaalne jõud ning sügavik, mis paljastub karakterite eeldatud ühenduste all. Oma ülejäänud kokkupuutest Ishiguroga mõistan hästi, miks teda valiti kirjeldada just nõnda.
Olgu mainitud, et käesolevat romaani lugesin ise inglise keeles, nii et on võimalik, et tõlge tekitab natuke teistsuguse atmosfääri, kuid arvestades Ishiguro loo emotsionaalset võimsust ja tõlkija võimekust, olen kindel, et käesolevalt kirjeldatu vastab ka eesti keelsele versioonile.
Kokkuvõtteks soovitan Ishiguro „Maetud hiiglast“ lugeda. See võib olla nii kurb kui põnev, kuid ennekõike on see inimlik ning virgutav vaade saatusele ja elukaarele. Omal moel on see ka armastuslugu, selline kurblik, kuid soe, mis võib panna sind hetkeks pöörduma raamatult või monitorilt ja vaatama oma kaaslasele ja tundma tugevamalt seda sidet, mida omate, ja võib-olla ka seda rohkem hindama, olles teadlik sügavikust.
***
Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Krista Kaer
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik