Triin Pehk „Minu Sydney: sada linna ühes“

Kas tegelikult on ikka fotodelt tuttav Sydney oma tuulest täispuhutud purjeid meenutava Ooperiteatri ja võimsa ning uhke Sadamasillaga meile päriselt tuttav? See kauge ja hiiglaslik, linnasüdamest e city’st, mitmekümnetest väikestest asumitest (suburb’idest) ja linnakestest koosnev hiigellinn on küll kutsuv ja ahvatlev, aga tegelikkus on palju kirjum, karmim, kohati hirmutavgi, kurnav, kuigi võimalusi ja õnnestumisi pakkuv. Mõne jaoks eneseleidmise koht, ilma ja inimesi, suhtumisi tutvustav ja ilmselt siiski ka võõraksjääv.

See 1990ndail Sydneysse vahetusõpilasena sattunud ja hiljem oma elu selle linnaga sidunud Triin Pehki igati positiivne raamat on hea kõrvutusmaterjal isiklikult  linna kogenud seljakotirändurina  end kolmeks aastaks sinna „unustanud“ noorele mehele. Lugesime koos pojaga seda raamatut ning võrdlesime siis tema ning Triinu kogemusi ja läbielam(u/i)si selles võrgutavas ülirohelises ja eriilmelises kaunis ja tuhandeid võimalusi õppimiseks ja töötamiseks pakkuvas ning sipelgapesana kihavas hiigelkonglomeraadis. On võrreldavaid, aga ka võrreldamatuid ja seikluslikke kogemusi. Arvestades selle tohutu linna mastaape ja rahvaarvu, pole selle kolme  sealviibitud aasta jooksul töö ja õppimise kõrval võimalik kõiki neid piirkondi tundma õppida, küll aga väga erineva päritolu ja positsiooniga inimesi ja nende suhtumist omadesse ja võõrastesse, üksteisesse, asjadesse ja nähtustesse. Kindlasti leiduks veel mõni osav sulesepp, kes võiks ka sootuks teistsuguse pildi Tema Sydney’st paberile võluda. Aga üks on selge, et seda linna ja maad 3 aastaga põhjalikult ja lõpuni tundma ei saa, mida tõestavad ka vastused nii mõnegi minu küsimuse peale, et sellist asja pole kuulnud, näinud ega kogenud või siis on kogemused hoopis erinevad.

Austraalias päris omaks tunnistatud saada on päris raske, kui mitte võimatu, kuigi oled arvestatav ühiskonna liige. Isegi oodatakse kvalifitseeritud keelt oskavat tööjõudu. Samas sa võid olla seal elanud aastakümneid, omandada kohalikud kombed, võtta omaks traditsioonid, (naljaga pooleks öeldud purjus inglise meremeestelt omandatud) keele, sulanduda kollektiivi, omada kohalikku toredat sõprusringi, olla kuitahes hinnatud, aga sa ei saa kunagi omaks, sest sa oled sisserännanu, oled kuskilt mujalt, sa pole auss, sul pole ka briti „juuri“.  Kuigi oma emamaasse ei suhtuta ka just erilise armastusega. Pigem on eeskuju, uudised ja parim austraallasele seotud Ameerikaga, isegi mitte Euroopaga.  Sa pole ka aborigeen, kellesse ei suhtuta just kuigi lugupidavalt,  väliselt oleks justkui kõik viisakas ja arvestav. Eelarvamused, hirmud, juurdunud omast kinnihoidmine? Triinu raamatust see otse välja ei joonistu, kuid nii mitme teise Austraalias viibinu ja elava inimesega vesteldes ilmnevad just sellised kohalike küljed.

Nagu raamatu autorile nii ka mulle ja ilmselt veel paljudele lugejatele tunduvad mõned asjad aga päris „üle võlli“ olevatena. Mõnele austraallasele on täiesti mõistetamatud meie looduses leiduvad elajad ja nähtused või mastaabid. Samas on asju, mis on oluliselt paremini korraldatud kui meil kodus, näiteks meditsiinisüsteem. Nagu ikka, on nii ühel kui teisel poolel arenguruumi või siis eeskuju pakkuvat.

Huvitav on minu jaoks pisut võõras Austraalia koolisüsteem, aga samas väga sümpaatne  lapsele individuaalne ja mänguline lähenemine, võõristav aga see ülim rangus nõudmistes. Samas tundub nii tore see hoolimine väikestest kodanikest, nendele kõikvõimalike ürituste korraldamine ja erinevate võimaluste loomine vaba aja veetmiseks. Aga paraku tuleb kõige eest maksta. Minu põlvkonnale tundub samas  võõras laste eest ülehoolitsemine või see hull turvamine, mis vahel on  pigem nagu  ahistamine.

Mitmekultuuriline  Austraalia ringhääling on aga midagi päris põnevat ja selles süsteemis töötamine on kindlasti väga huvitav kogemus, mis on õpetanud autorit nägema palju põnevat Austraalia elu ja ühiskonna erinevate tahkude kohta. 72 eri keeles programm, sealhulgas ka raadiojaama algusest peale  eesti keeles positiivset meeleolu edastatav tunniajane intervjuusid ja uudiseid sisaldav  saade on üsna muljetavaldav.

Meie kultuuriruumile pole veel iseloomulik igasuguste heategevuslike annetus-kampaaniate korraldamine, mis aga tundub olevat austraallastele suisa igapäevane. Küll korraldatakse maratone või pidžaamapidusid mõne haiguse raviks või mõne ettevõtmise toetuseks, seda saadab suur teavitustöö meedias  või palutakse annetusi sotsiaalmeedia kaudu. Ka koolid on päris osavad koguma kõikvõimalikke annetusi ja korraldama heategevus-üritusi.

Muidugi on ka Austraalial oma kurvem ja vägivaldsem pool, mida mõistab eestlane ehk paremini kui keskmine austraallane, kelle ajalooline mälu ja mõistmine on tuhmunud. Ka tänapäeval kahjuks on aborigeenide sotsiaalne olukord halvem, tervis kehvem, hariduslik tase madalam, vaesus valdavam ja kuritegevus nende hulgas suurem. Ja ei teagi, kas see on kinni nende võimalustes või vaimses võimekuses, laiskuses ja käegalöömises või ehk ühiskonna suhtumises. Aga nagu kirjutab Triin Pehk:

„… kui inimesel on kõht täis, eluase korralik ja töökoht kindel, siis saab hakata uhkust tundma ka oma meeletult rikka kultuuri üle.“ 

Selleks on vaja aga valitsusel tunnistada neid põhiseadusega ja sõlmida vastastikune leping ning vabandada põlisrahva ees minevikutegude pärast. Õnneks taipab üldsus üha enam, mida tegelikult on õppida põlisrahvastelt ja loodetavasti kõik muutub ka nende jaoks helgemaks.

Nagu Triinu teeb raamatu lõpulehekülgedel tiiru peale Sydney’le 27 km pikkuse heategevusliku 7 silla kõnniga, nii ka mina saan lõpuks raamatule ringi peale. Autor nimetab Sydneyt iseloomustava värvina kirgast sinist, aga mulle paistab ta nagu kirju papagoi – sini-puna-rohelise-kollasekirju. 1980ndail aga sai Sydney Smaragdlinna hüüdnime. Kuidas – uuri ise raamatut lugedes.

Üldiselt on raamat väga tore ja mõnus lugemisvara, mis annab sellest suurest miljonilinnast, tema ümbrusest, paljudest piirkondadest ja võrratutest randadest ning puhkamisvõimalustest ja kogu elust-olust hea ülevaate. Aga nagu ikka maksab kõige paremini ütlus, et oma silm on kuningas.

***

Ilmunud: Petrone Print, 2019

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Maimu Johannson
Tallinna Keskraamatukogu lugeja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.