Eesti Kirjanike Liidu noored on valmis saanud oma esimese almanahhi Grafomaania. Grafomaania puhul on tegemist väljaandega, mille kaante vahele on põimitud 30 noore autori eripalgeline looming. Almanahhist leiab 66 eriilmelist luuletust ning 7 kaunist ja mõtlemapanevat proosapala. Samuti leiab lehest peatoimetaja eessõna, meie kirjandusrühmituse loomisloo ning fotosid senistest sündmustest ja rühmituse esimese aasta tegemistest. Tekstide kõrval laiuvad peenetundelised illustratsioonid Krislyn Cassandra Laamanni käe alt ja Mette Mari Kaljase kujundus. Loomingu on kriitilise pilguga üle kaenud Jürgen Rooste, kelle mõtted on Grafomaania veel paremaks teinud. Grafomaania peatoimetaja on Emma Lotta Lõhmus ning toimetajad on Elisabeth Heinsalu, Krislyn Cassandra Laamann, Anna-Maria Prokofjeva, Reijo Roos ja Liisbet Urba. Almanahhi kujundaja on Mette Mari Kaljas, sisu- ja keeletoimetajad Jürgen Rooste ja Teele Kaldoja. Almanahh anti välja Hooandja abiga.
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Lugema asudes ei teadnud, mida oodata. Üllatas, et on nii palju toredaid ja andekaid noori, kellest enamus kunsti ja muusikahuvi kõrval nagu muuseas tegelevad ka kirjutamisega. Oli palju huvitavaid ja omanäolisi tekste.
Aitäh teile, vahvad noored! Kindlasti loen ka teisi Grafomaania kogumikke.
Esialgu lugesin läbi viimase, punase almanahhi. Pärast seda laenutasin ka esimese ja teise: et vaadelda ja võrrelda. Meeldib tabada arengut almanahhi koostamises: kvaliteet üle kvantiteedi. Julgustan noori edaspidigi lähtuma põhimõttest, et pigem koondada almanahhi vähem autoreid, aga anda siis neile nt rohkem “lavaruumi”. Ka 20 noort loomeinimest samade kaante vahel on muljetavaldav kooslus.
Põnev on mõelda, et mõni neist hakkajatest kirjandushuvilistest võib leidagi loomingus oma elukutse – ja kes siis just. Enda jaoks eristusid paar-kolm nime teistest kindlasti, jään neile pöialt hoidma. Ja mõtlema, et kui oleksin ise samas vanuses elanud Tallinnas, siis kas oleksin julenud teistele näidata oma luuletusi. Ja kas neis oli rohkem rõõmu? Või ängi? Mis siin salata, maailmavalu ja -kriitikat on neis almanahhides omajagu: iga põlvkond tallub ju ühiskonna soolatüügastel tundega, et seda pole varem tehtud.
Lugeda ikka: mis noored arvavad oma kehast ja nahast, kui elukogemusi veel vähevõitu. Ketlin Küüdla luule mõjus mulle enim. On nagu midagi öelda. Sügav, tunderikas, jõuline. Arvan, et siin on annet.
Almanahhi I osa andis vaate, kuidas noorkirjanikud organiseeruvad, tegutsevad, üksteist toetavad. Noortes on isikupära. Almanahhi kujundus ja kokkupanek meeldis. Tore kirjanduslooline dokument.
Kindlasti vajalik ettevõtmine. Noorel inimesel on alguses oma loomingut väga keeruline ja raske reklaamida. Kirjanike Liidu Noorte poolt loodud Grafomaania on selleks hea võimalus. Noorte inimeste teemavalikud on alati innovatiivsed ja kohati mässumeelsed.
Grafomaania
Noored kirjatsurad ja kirjaneitsid armastavad sõnadega mängimist, sõnade seadmist, riimide ja mõtete kokku sättimist.
See on kindlasti alles algus, piisav selleks, et kunagi…
Soovitan. Praegu veel tundmatutele noortele autoritele on see kogumik hüppelauaks suurde kirjandusse, võib-olla isegi kooliõpikutesse. Mulle meeldis kõige rohkem Hans-Kaarel Laesi humoorikas asjalikus. Mustikas maas eristub teistest omapärase varjunime poolest.
Oli mitmeid, kelle ridu loeks veel.
“joon oma musta kohvi
taimse piimaga
maise piinaga.”
Läbivad teemad – (füüsiline) keha, nikotiin, ühistransport.
Kohati tundsin puudust mitmekesisusest…autoreid oli palju, aga nad ei eristunud väga.
Noortel inimestel on nii palju, mida öelda, mis neid liigutab ja mis on neile oluline. Selline väike raamatusari annab neile võimaluse ka enda hääl kuuldavaks teha. Palju erinevaid stiile oli kogumikus, mis tegi lugemise huvitavaks. Ja noorte maailmapildi nägemine aitab ka endal maailma taas näha vaatepunktist, mis ka endal noorena oli.
Tore oli lugeda noorte loomingut. Loodan, et sellega jätkatakse ja noortel oleks koht, kus oma loomingut avaldada. Veidi jäi hinge kraapima, ei oskagi öelda mis.
Mõnusa vaibiga kogumik. Äratuntavad noorte inimeste äng ja rõõm, valu ja armastus, õnn ja õnnetus ning selle üle ilmatu maailmavalu. Täpselt see, mis ajast-aega noorte “kaubamärk” olnud. Ja see ei ole üldse halvustavalt öeldud-mõeldud. Jätkatagu loominguga! Me kuuleme neist mõnestki ka hiljem küpsemas eas.
Soovitan.
Teeb rõõmu, et on nii palju noori, kes luuletavad, kirjutavad laule, tantsivad, näitlevad, on kunstnikud või näitlevad.