Matthew on haige. Ta teab seda. Seda teab ka tema haigus, sest kõik, mida Matthew õpib, saab selgeks ka haigusele. Matthew haigus teab kõike, mida teab Matthew. Matthewl on skisofreenia. Veel on Matthewl vend. Või õigemini oli. Simon. Simoni näol oli alati lai naeratus. Matthewle meenutas venna nägu kuud. Nüüd on aga Matthew kuu kadunud, alatiseks.
Matthew jutustab raamatus loo endast ja oma vennast. Ta viib meid rännakule oma mõttemaailma, keskendudes vaheldumisi lapsepõlvele ja täiskasvanueale. Vanematekodu, puhkus, Simoni surm, haigla, teraapia, psühhiaatriaosakond – need on märksõnad, mille vahel Matthew esmapilgul kaootiliselt pendeldab. Kõigi tema tegude motivatsiooniks, minu arvates, on süütunne Simoni surma pärast. Rohkem ma selle raamatu sisu kohta öelda ei tahakski, sest ma ei soovi lugejalt röövida ühtegi emotsiooni, mida Matthew loo esmakordne lugemine tekitab.
„Igaühel meist on nagu müür, mis unenägusid reaalsusest eraldab, aga minu müüril on praod sees. Unenäod suudavad neist läbi vingerdada ja pressida, nii et lõpuks on raske vahet teha.
Mõnikord
läheb
müür
täitsa
katki.
Siis
tulevad
luupainajad.“
Taolist raamatut pole ma varem lugenud. Uskumatu tõetruudusega on edasi antud skisofreeniahaige noormehe siseheitlus toimetulemisel oma kalli venna surmaga. Raamatu tekst hüpleb siia-sinna erinevate ajahetkede vahel, samuti muutuvad kirjastiil ja tekstikujundus. Kõike seda võib pidada omaseks skisofreenilisele mõttemaailmale. Raamat on ühtlasi huvitav, hirmutav, mõtlemapanev ning emotsioonidetulva tekitav. Mulle meeldis, et hoolimata oma haigusest ja läbielamistest säilitab peategelane headuse ja soojuse. Samas muutis see sama teadmine mind ka ootamatult kurvaks. Nagu ma ütlesin – see raamat tekitas palju erinevaid tundeid ja mõtteid. Viimast lehekülge keerates ning raamatut sulgedes tundsin, kuidas südames pitsitab ja hingel on valus. Nii palju haaras mind Matthew lugu endasse.
„See on minu elu. Ma olen üheksateist aastat vana ja terves maailmas on minu määrata üksainuke asi, see, kuidas ma seda lugu jutustan. Nii et vaevalt ma siin lollitama hakkan. Kena oleks, kui üritaksid mind usaldada.“
***
Ilmunud: Kirjastus Kunst, 2016
Tõlkinud Lii Tõnismann
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.
Kristiin Meos
Eestikeelse kirjanduse osakond
infoteeninduse pearaamatukoguhoidja