Estonia teatrist on kirjutatud päris palju raamatuid. Iga teos on oma autori nägu. Selles raamatus on Ülle Ulla lugu läbi Estonia teatri.
Kuna lapsepõlv jätab iga inimese kujunemisse suure jälje, siis natuke ka sellest. Ülle Ulla ema oli nooruses kokku puutunud Hommikuteatriga, mis tegutses küll lühikest aega, aga igatsus teatri järele pani need lootused tütre peale. Esimene etendus, kus üheksaaastane tüdruk kaasa mängis, oli lastelavastus „Pöialpoiss” Draamateatris, järgnes „Kaval Ants ja Vanapagan”.
„Nii algas minu „karjäär” teatris. Hingasin esmakordselt sisse tõelist lavatagust teatrihõngu. Hingasin seda sisse ja enam teisiti ei osanud ega tahtnudki. Olin nagu sügavas unes viibiv laps muinasjutumaal”.
9.märtsil 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal sai Estonia teater täistabamuse, järele jäid vaid varemed. Veel ennelõunal oli Ülle Ulla mänginud Draamateatris lasteetenduses ja õhtul enam Estonia teatrit polnud. Samuti hävis pommirünnakus nende kodu. Kadusid kõik majad Tartu maanteest Sakala keskuseni.
„Hiljem „hariti” meid väärteadmisega, et sakslased pommitasid ja venelased tulid Eestimaad päästma”.
Paljud heliloojad, dirigendid, solistid ja tantsijad olid põgenenud välismaale.
Teatri ajutiseks koduks sai kino Gloria Palace. Alustati ka Estonia teatri taastamisega. Siberis maapaos olnud Anna Ekstoni tagasitulekuga sai taas hoo sisse ballett. 1.septembril 1945 algas õppetöö balletikoolis, mille esimese lennu Ülle Ulla 1953. aastal lõpetas.
Tänu sellele, et autor tegi ülestähendusi 3.septembrist 1953, mil ta asus Estonias elukutselise balletitantsijana tööle, kuni 3.septembrini 1987 sai ta meenutada oma tööd teatris pisimate nüanssideni.
Äärmiselt huvitav oli lugeda tolleaegsetest ballettmeistritest, dirigentidest ja lavastajatest. Eriti südamlikult oli meenutatud Udo Väljaotsa.
Raamatus on ära toodud ka Ülle Ulla intervjuu Urmas Otile saates „Carte blanche” ja Hedi Rosma usutlus Ita Everiga pärast Ülle Ulla lahkumist. Eraldi peatükid on pühendatud Viru varietee aegadele, Tallinnfilmi õppestuudios õppimisele ja rollidele teleteatris, millest „Leedi Windermere´ lehvik” on just meelde jäänud Ülle Ulla omapärase hääle tõttu.
Raamat on kirjutatud äärmiselt taktitundeliselt, kedagi pole hukka mõistetud. Paljude siin nimetatud teatritegelaste suhtes tekkis huvi neist veel rohkem teada saada.
„Inimesed, keda oma raamatus olen loetlenud, on unustamatud. Tahtsin jutustada väga lihtsas vormis teatrist ja neist inimestest, kes kandsid oma õlul iga toimuvat etendust. Ajalukku tagasi mvaadates on minust saanud peaaegu et kroonik, mis polnud sugugi mitte mu eesmärk. Ma olen kirjutamisest väsinud, sest see pole minu ala – hingelt olen kunagine tantsijanna”.
***
Ilmunud: Kirjastus SE&JS, 2016
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Merle Pobul
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja