Ulmeantoloogia „Eestid, mida ei olnud“ on koostanud Indrek Hargla ja see koosneb 13 autori poolt kirjutatud kaheteistkümnest loost. Autoriteks on Jaagup Mahkra, Indrek Hargla, Meelis Friedenthal, Mairi Laurik, Heinrich Weinberg, Maniakkide Tänav, Mihkel Seeder, Veiko Belials ja J.J. Metsavana, Mann Loper, Mart Sander, Siim Veskimees ja Krafinna.
Akternatiivajaloo kogumik „Eestid, mida ei olnud“ algas telekommunikatsiooniettevõtte Elisa Eesti e-raamatu projektina. Seitsme esimesena mainitud autori 6 lugu ilmusid algselt 2017. aasta kevadel Elisa Raamatu äpis. Esimene lugu ilmus aprilli keskel ja seejärel järgmised lood nädalase vahega. Paberraamatu, kuhu lisandusid ka 6 järgmist lugu, ilmumine oligi plaanitud alles 2017. a. sügisesse.
Eestis on ulmet juba päris palju kirjutatud ja nüüd prooviti koostada sellist kogumikku, kus kõik lood oleks seotud Eestiga. Igale kirjanikule anti ülesandeks kirjutada lugu mingist kindlast sajandist ja kõigile tuntud sündmus(t)est, kuid muuta veidi nende sündmuste käiku ja püüda leida teisi võimalikke reaalsusi. Kirjanikud alustavad kogumikus ajaga, mil esimesed läänemeresoome hõimud siiakanti jõudsid ja järgmised autorid liiguvad oma lugudega tänapäevani ning viimases loos ka lähitulevikuni välja.
Seega on selles kirjanduslikus eksperimendis kokku pandud Eesti ulmekirjanike fantaasiad selle kohta, milliseks oleks võinud Eesti ajalugu kujuneda, kui mõned minevikusündmused oleks toimunud teisiti. Kui lahingutel ja sõdadel oleks olnud teised võitjad. Kui ajaloolisi sündmusi oleks lihtsurelike kõrval mõjutanud ka sortsid, nõiad, libahundid ja vampiirid. Kui ühest algselt ehk ebaolulisena tundunud, kuid teisiti läinud sündmusest oleks kogu järgnev ajalugu leidnud hoopis teise suuna.
Kuna autoreid oli palju, on lood omanäolised. Osa autoreid kirjutab oma lugu, nagu ajaloolist jutustust (nt. J. Mahkra „Tarvaste tulek“, „Ernst Meele Eesti“, M. Seeder), teine osa toob mängu jumalad, libahundid, deemonid ja vampiirid ning käib ajalooga väga vabalt ümber. Nii et mõni lugu annab pigem õudusloo mõõdu välja (nt M. Friedenthali „Kasuksepp“ või M. Sanderi „Saatan Robert“).
Paar lugu ei haaranud mind kahjuks kaasa, aga teised seevastu meeldisid jälle väga. Ehk jäi mul puudu ka ajaloolistest teadmistest, et looga paremini suhestuda. Aga põnevaid ideid alternatiivse ajaloo kohta oli kõigis tekstides. Hindasin lugudes ka mõnusat (musta) huumorit, värvikaid tegelasi ja ootamatuid lõpplahendusi.
Kolmeteistkümne kirjutaja hulgas oli nii neid autoreid, kelle raamatuid olin varem lugenud kui ka neid, kellelt see tekst oli minu jaoks esimene. Seega oli see hea võimalus uute kirjanikega tutvuda. Arvan, et ka need, kes pole eesti ulmekirjandust siiani lugenud, võiksid alustada just sellest raamatust. Eesti ja eestlaste teema puudutab ju meid kõiki. Et raamatu lõpus on lühikesed ülevaated autorite kohta, saab sealt vihjeid, mida meeldinud autoritelt võiks veel lugeda.
Ka „Eesti 100“ juubeliaasta lugemiseks võiks see raamat hästi sobida. Mis siis, kui kõik oleks läinud teisiti ja me ei tähistakski praegu sellist tähtpäeva. Mis siis, kui Eesti oleks saanud vabaks 1984. aastal nagu loos „Ernst Meele Eesti“. Mis siis, kui oleks läinud nii, nagu loos „Kolmanda Reichi triumf“ ja eesti IT-mehed kirjutavad koodi hoopis sakslaste sunnitöölaagris Udu, mitte meie e-riigis. Mis siis, kui Eestit kui eraldi riiki ei olegi, vaid on üks suur Põhjamaa, koos teiste Skandinaavia riikidega, kus räägitakse eesfi ja skandika keelt, nagu loos „Valendab üksik prooton“. Mis siis kui…
***
Ilmunud: Raudhammas, 2017
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Jandra Peegel
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja