Ilukirjandus ei ole alati ilus. Mõni raamat on pigem kole…
Oma debüütromaani nimetab autor ise: kole dokumentaalromaan.
Mida hakkab peale naine, kes looduse poolt seatud ja loomulikuks peetud viisil last ei saa, aga tahaks ju. Väga. Üks võimalus on meditsiiniline protseduur IVF, mis on nagu üsna lootusetu loterii, kus võiduni jõudmine (terve lapse sünd) on suur IME…
Maarja Kangro kirjeldab oma läbielamisi seoses sellega, et ta pidi laskma eemaldada loote, kes oli nii suure arenguhälbega, et temast poleks saanud elule kõlbulikku inimest. Jah, see laps oli alguses väga oodatud, autorit nimetati juba tulevaseks emaks. Jah, ta käis enne aborti läbi geneetikute juurest, tegi teste, küsis tuttavate ja lähedaste käest nõu. Kas olukord on ikka nii tõsine? Kas on ikka lootust? Kahjuks selles loos lootust ei olnud.
„Klaaslaps“ on väga pihtimuslik ja samas väga sügavalt läbi töötatud isiklik trauma või isegi traumad. Need asjad, mis Maarja Kangroga juhtusid – emakaväline rasedus ja abort loote väärarengu tõttu –, on üsna värsked. Ta kindlasti tunnetas seda, et kui ta ei saa endaga toimunut ära kirjutada, jääb see teda painama. Ta pidi selle ära tegema.
Valu. Hingevalu ja füüsiline valu.
Need on kindlasti raamatu kõige raputavamad kohad:
„Valud hakkasid tugevnema, muutusid tegelikumaks. Püüdsin neid mõttes koost lahti võtta, saada aru, mis need on: valud. Miks üldse mitmuses? Sest nad olid korraga justkui mitmes kohas? Või ei olnud?
/…/
Kui erinev on maailm valudes ja valudeta: kitsas maailm ja lai maailm. Suletud maailm ja avatud maailm. Banaalne öelda, aga vaat kogeda ei ole banaalne. Ühe hetkega kadunud, ühe hetkega, milline veider ümberlülitumine adekvaatsusele. Valudes on maailm ebaadekvaatne, valudeta adekvaatne. Väga eriline kogemus, ümberjutustatult tundub banaalne, aga tegelikult.“ (lk 133 & 146)
„Klaaslaps“ on sõna otseses mõttes vapustav raamat.
See on kui teraapia autorile endale oma väga valusa valu ja kratsivate tunnetega. Oma valust ja iseendale kirjutatud raamat:
„Sündimata lapse ja väga vara surnud lapse surm on kummaline, arusaamatu asi. Sa ei leina paljalt oma kujutlust, vaid päris inimest, kes on tõesti olemas olnud. Aga kes ta oli? Ta ei rääkinud, ta ei väljendanud oma mõtteid ja iseloomu, sina mõtlesid need talle välja. See on sinu kujutlus, sinu oletus, keda sa leinad, aga ei ole ka, sest ta oli ju füüsiliselt olemas, ja kalduvused teatud tüüpi mõtteid mõelda ja väljendada olid temas samuti juba olemas. Sa leinad olemata jäänud tulevikku. Ühe olendi teostamata jäänud tulevikku, ja su enda oma, sinu enda teistsugust aega, mis jäi ära. Üks olend maailmas vähem – tähendab, terve hulk aega vähem. Võib-olla isegi sada aastat vähem.“ (lk 171)
***
Ilmunud: Nähtamatu Ahv, 2016
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik