Everesti mägi (teise nimega Džomolungma) on üks kõrgemaid ja kuulsamaid mägesid maailmas. Everestist on vändatud dokumentaale ja palju filme, mis on üritanud taasluua minevikus toimunud sündmusi. 8848 meetri kõrgusena näiliselt vallutamatu mäe otsa õnnestus esimestena (dokumenteeritult) 1953. aastal ronida Edmund Hillaryl ja tema šerpal Tenzing Norgayl. Alates sellest ajast on mägi olnud avatud tipu vallutamiseks.
1996. aasta märgib mägironimise ajaloos mitut olulist pöördepunkti. 1990. aastate jooksul sai laialdaselt populaarseks klientide (sealhulgas ka ilma eelnevate kogemusteta) viimine tippudesse rühmajuhtide poolt (seda muidugi tasulise teenusena). Niisamuti oli lugu 1996. aastal, millal mitu ekspeditsiooni lisaks teistele rahvusvahelistele tiimidele olid Everesti tipu poole ronimas üksteisega võidu. Seesamune aasta on läinud ajalukku kui ühe ohvriterohkeima hooajana mägironimise ajaloos. Arusaamad alpinismi stiilidest ja abivahendite (nt hapnikuballoon) kasutamisest olid muutumas. Tehnoloogia kiire areng ja (satelliit)telefonide kättesaadavus olid jäädavalt muutmas alpinismi: kui varasemalt oli võimalik vaid suusõnaliselt kontakteeruda teistega, siis nüüdsest sai terve maailm jälgida ja elada kaasa mägironijate katsumustele.
Mis täpselt läks valesti 1996. aasta kevadel? Kes on süüdi? Mida oleks võinud teisiti teha? Nendele küsimustele üritab vastata raamatu autor, kes oli ajakirjanikuna palgatud kirjutama artiklit mäe kaubastumisest. Valed otsused, terviserikked, enda võimete üle- ja alahindamine, ilmastikuolude ettearvamatu muutus halvema poole ja oma sisetunde eiramine on mõned faktorid, mis mängisid roll 1996. aasta mägironimise katastroofis.
Everesti 1996. aasta katastroofist on kirjutanud Anatoli Bukrejev raamatu “Tõus : traagilised ambitsioonid Everestil”. Lühidalt on käsitletud sama teemat ka Ed Viestursi teoses “Tippu ei vii otseteed : tõus maailma 14 kõrgeimale mäele”.
***
Ilmunud: Hotger, 2000
Tõlkinud: Kaja Kalm
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Birgit Kirsipuu
Sääse raamatukogu juhataja