Urmas Vadi “Elu Mõttetusest”

Armsad ja naljakad absurdimaigulised lühijutud, kus pole fantaasiaga ülepingutatud. Kohati on need lood just ümbritsevat eluolu hästi tabavad. Tekstid pajatavad põhijoones inimeste hirmudest ja üksildusest, sest kogu raamatu tegevus toimubki Pettunud inimeste külas.

Raamatu sissejuhatuses seletab autor küla tekkelugu ajaloolise isiku Peeter I kaudu, justkui püüdes luua sellele paigale ajaloolist tausta. Tekstidest käivad fiktiivsete tegelaste kõrval läbi ka mõned vähem või rohkem tuntud loomeisikute nimed, nagu Ivar Sild ja Mait Vaik. Need on nagu peibutised, mis panevad lugedes mõtlema, mis asupaigaga on tegelikult tegemist ja millise kohanime taha Pettunute küla varjub? Kes on need inimesed, kellest kirjanik on kirjutanud? Olgu kuidas on, siis osavasti on tekitatud kahetine tunne tegeliku ja väljamõeldise vahel.

Lood on raamatusse ülestäheldanud keegi kroonik, kes on Pettunute külasse kolinud, pagedes oma depressiivsevõitu elu eest. Kord jutustavad külaelanikud talle oma eludest lugusid, kord aga jälgib ta ise inimesi ja kirjutab neist. Raamatus on näiteks mitu lühijuttu mehest nimega Karl, kes peab naiste kohta päevikut ning kellel on naiste ilu kohta oma teooriad. Sealsamas kannab ta ise vuntse, aga ei suuda neid maha ajada, sest nendegi kohta on tal teooria öeldes: ”Ma tahaksin, et nähtaks vuntside taga ka inimest!” Selliseid äraspidiseid ja muutlikke kurve võtvaid lugusid on raamatus palju, meenutades Urmas Vadi eelmist romaani ”Neverland”, mille tegelased olid samuti veidravõitu, kuid kujunesid omamoodi südamelähedasteks. Ilmselt just see üksilduse ja hirmude kujutamine absurdihuumori kaudu paelubki Vadi tekstide puhul, sest niiviisi puudutab ta midagi kergesti äratuntavat meie igapäeva elus.

***

Ilmunud: Kolm Tarka, 2019

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Siret Remma
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga