Walter Isaacson „Leonardo da Vinci“

Tulane`i ülikooli ajalooprofessori Walter Isaacsoni raamat „Leonardo da Vinci“ on põnev ülevaade kuulsa kunstiku Leonardo da Vinci (1452-1519) elust ja loomingust. Autor on kirjutanud raamatu lähtudes Leonardo märkmikest ja ülestähendustest, mis annab kunstniku elu ja loomingu käsitlemisele uudse vaatenurga. Leonardo pidas end eelkõige inseneriks ja leiutajaks ning alles seejärel kunstnikuks.

Renessansiaja Itaalias oli populaarne märkmevihiku ehk zibaldone pidamine. Leonardo märkmevihikutest ja -lehtedest on säilinud rohkem kui 7200 lehekülge. See on umbes kolmandik Leonardo arvatavalt kirjutatud märkmetest. Märkmete kirjutamise järjekorda ei ole võimalik tuvastada, sest peale tema surma võeti paljud märkmikud osadeks ja kollektsionäärid müüsid huvitavaid lehekülgi eraldi või koostasid neist uusi kogumikke. Erinevate maade raamatukogudes ja kollektsionääride kogudes on hulgaliselt Leonardo ülestähendusi. Saame teada, et näiteks 72 lehekülge geoloogia ja veealaste uuringute märkmeid kuuluvad Bill Gatesile.

15. sajand oli avastuste ja arengu sajand, mis jääb meelde Leonardo, Kolumbuse ja Gutenbergi sajandina.

Huvitav on lugeda Leonardo lapsepõlvest ja noorusajast. Leonardo sündis väljaspool abielu, seetõttu ei pidanud ta järgima perekonnasisest elukutse edasikandumise traditsiooni ning ei asunud tööle notarina. Tänaseks on avaldatud dokumentaalsed tõendid, et tema ema Caterina Lippi oli orb, kelle abiellumine Leonardo isa Piero da Vinciga ei olnud mõeldav. Leonardo lapsepõlv möödus peamiselt vanavanemate juures Vincis elades. Nii emal kui ka isal olid uued perekonnad. Sel ajal ei olnud väljaspool abielu sündimine häbiasi, toimis edukas kärgpere mudel. Leonardo ei saanud tavapärast kooliharidust, suures osas oli ta iseõppija. 12-aastaselt kolis isa juurde Firenzesse. Isa korraldas talle algelise hariduse omandamise ja hea õpipoisi koha. Sel ajal oli Firenze üks arenenumaid ja loomingulisemaid linnu, kus arenes käsitöö, kunst, pangandus. Võimul oli Medicide perekond – jõukad pankurid, kunsti ja kultuuri toetajad ja tellijad.

Saame teada, et vasakukäelisena kirjutas Leonardo nii-öelda peegelkirjas ja ka joonistamises olid tema viirutusjooned erilised, need algasid alt paremalt ja liikusid üles vasakule.

14-aastaselt asus Leonardo õpipoisina tööle mitmekülgse kunstniku ja inseneri Andrea del Verrocchio töökojas. Ta õppis muu hulgas geomeetriat ja avastas optika saladusi. Leonardole avaldas sügavat mõju Antonio del Pollaiolo, kes kujutas liikuvaid ja pöörlevaid kehasid ning anatoomia uurimiseks teostas inimkehade lahkamisi. Verrocchio töökojas joonistati palju kangaetüüde. Leonardo katsetas chiaroscuro (valguse ja varju kontrastide kasutamine kolmemõõtmelise ruumiillusiooni saavutamiseks) ja sfumato (kontuuride ja äärte hägustamine) tehnikatega.

Leonardo lõi teatrietendustele suurejoonelisi lavakujundusi, mis ühendasid inseneriteadmisi kunstiga (kostüümid, teatrikulissid, lavamasinad, eriefektid). Ilmselt nii mõnedki tema märkmikest leitud visandid ja fantastilised kirjeldused olid mõeldud just teatrietendustes kasutamiseks.

Maastikke joonistades arendas ta oskust kasutada õhuperspektiivi, see on optilist nähtust, kus atmosfäär muudab taamal olevad objektid ja silmapiiri uduseks.

Leonardo armastas kasutada õlivärve, mida sai lõuendile kanda õhukeste kihtidena ja sõrmega hajutada. See tehnika andis tema töödele ruumilisust ja elavust.

30-aastasena läks ta Milanosse, kus veetis järgmised 17 aastat. Ta hakkas tõsisemalt tegelema sõjandusliku inseneriteadusega. Trükipresside levik tegi võimalikuks raamatute suurema leviku ning inspiratsiooni sai Leonardo ka teiste inseneride-leiutajate sõjamasinate ideedest, mida ta täiustas ja arendas. Ei ole andmeid, et neid masinaid oleks kunagi ehitatud. Huvitav on ka Leonardo „ideaallinna“ kavand, mis näeb ette linna asumist kahel tasandil (alumine tasand kanalite, kaubateede, laoruumide ja kanalisatsioonisüsteemi jaoks ning ülemine tasand jalakäijate, majade ja aedade jaoks). Kui „ideaallinna“ idee oleks teostatud, siis oleks see võinud muuta suurlinnade olemust ja vähendada epideemiaid.

Ludovico Sforza õukonnas teenis Leonardo kuulsust suurejooneliste näitemängude ja kostüümipidude korraldajana. Ta oli meisterlik lüüravirtuoos ja leiutas ka erinevaid pille. Samuti on  teada tema allegoorilised joonistused ja groteskid. Märkmikest võib leida ka hulgaliselt valme, lühilugusid, fantaasianovelle, mõistatusi ja trikiküsimusi, mida ta õukonnas ette kandis.

Leonardo armastas loomi ning seetõttu oli ta hakanud ka taimetoitlaseks, sest loomade tapmine söögiks oli tema meelest julm.

Saame lugeda Leonardo suhetest ja eraelust. Välja on toodud tema tunded kauni noormehe Salai  vastu, kes oli tema kaaslane ja paljude joonistuste ning maalide modell.

Autor kirjeldab ka Leonardo välimust. Ta toetub selleks kunstniku kaasaegsete kirjeldustele ning arvatavalt Leonardot kujutavatele joonistustele ja maalidele. Leonardo oli atleetliku kehaehitusega ja sõbraliku iseloomuga. Ta riietus värvikalt, mis oli ilmselt seotud tema huviga kostüümietenduste vastu. Tihti tuleb välja fakt, et ta armastas kanda roosat tuunikat. Vanemaks saades kasvatas ta endale pika kähara habeme.

Tuntud on Leonardo joonistus „Vitruviuse mees“. Saame lugeda antiikaja arhitektist Marcus Vitruvius Polliost, kelle ideed inimkeha, maailma ja templite proportsioonidest inspireerisid renessansiaja kunstnike loomingut.

Leonardo huvitus anatoomiast. Tal oli koostöö Firenze Santa Maria Nuova hospitaliga ja Milano Pavia ülikooliga, kus väljapaistvad teadlased õpetasid teda lahkamisel. Kunst nõudis põhjalikku arusaamist anatoomiast, kuid Leonardo uuringud jõudsid juba teaduslikule tasemele. Teda huvitas inimkeha mehaanika, keha liikumine. Eriti uuris ta lihaste tegevust emotsioonide edasi andmisel. Silmapaistvad tulemused saavutas Leonardo näiteks südame tegevuse ja aordiklapi töö uurimisel.

Nagu enamik selle aja kunstnikke, ei signeerinud Leonardo oma teoseid ega pidanud nende üle arvet. Seetõttu on nii mõnegi töö autorlus, mida talle omistatakse, oletuslik ja põhineb ekspertide hinnangutel ning tänapäevastel uurimismeetoditel nagu kõrgresolutsiooniga fotod, röntgenipildid, infrapunakiirgusega valgustamine jms. Tänase päevani on suuri kahtlusi tekitanud 1998. aastal oksjonil välja ilmunud maal „La Bella Principessa“ („Noore mõrsja portree“), mille tuvastamislugu on väga põnev lugeda. Samuti on huvitav 2011. aastal Leonardo tööna tuvastatud maali „“Salvator Mundi“ („Maailma päästja“) avastamine ja teekond.

Tutvume Leonardo ühe kuulsama maali „Püha õhtusöömaaeg“ loomislooga, restaureerimisega ja tänapäevase olukorraga.

Huvitav on peatükk Cesare Borgia tegevusest ja Leonardo ning Niccolo Machiavelli seotusest Borgia vallutustega ning sõjakäikudega. Sellest ajast on teada Leonardo joonistatud maakaardid, näiteks Imola kaart.

Leonardo ambitsioonikate plaanide hulka kuulusid ka Arno jõe ümbersuunamine ja laevatatava kanali ehitamine Firenze ja Vahemere vahele. Need mastaapsed projektid ei saanud kunagi reaalsuseks, kuid siiski said paljud Leonardo ideed teoks mitme sajandi pärast. Akvalangivarustus, lennumasinad ja helikopterid, soid kuivendavad imipumbad on tänapäeval tavalised.

Elu lõpul sõitis Leonardo Rooma, kus asus paavst Leo X teenistusse. Ta ei soovinud juba mõnda aega enam maalida ning keskendus uurimistöödele ja filosoofiale.

Saame lugeda ajaloo ühest kuulsamast maalist „Mona Lisa“.

64-aastaselt suundus Leonardo Prantsusmaale, kus viibis elu lõpuni kuningas Francois I soosingus. Kõige muu hulgas olid tal kaasas 3 maali, millest ta ei loobunud kunagi ning mida ta viimistles oma elu lõpuni. Need olid „Püha Anna ja madonna lapsega“, „Püha Ristija Johannes“ ja „Mona Lisa“.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raamat on sisukas ja mahukas. Eelnevalt sai välja toodud vaid väike osa huvitavatest faktidest ning kirjeldustest. Lisaks on raamatus kasutatud palju fotosid märkmetest, eskiisidest, joonistustest ning maalidest.

Autor Walter Isaacson on kirjutanud raamatuid ka teistest kuulsatest ja tuntud inimestest, näiteks  „Steve Jobs“, „Einstein: tema elu ja universum“, „Benjamin Franklin: ühe ameeriklase elu“ ja „Kissinger: biograafia“.

Lisaks raamatu lugemisele soovitan ka võimalusel vaadata kinos Artis linastunud filmi „Mina, Leonardo“ (režissöör Jesus Garces Lambert).  Portaalis Jupiter (jupiter.err.ee) on võimalik vaadata Saksa dokumentaalfilmi „Rivaalid kunstis – Michelangelo ja Leonardo“.

Head lugemist!

***

Ilmunud: Varrak, 2019

Tõlkinud: Aldo Randmaa

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Hele Tunnel
Männiku raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.