Kui Ervin Abel oli kolmene, viis vanaisa ta Narva teatrisse „Võitleja“. Nähtu lummas Ervini jäägitult. Tema esimene roll – jaaniussina lasteaia peol – oli jäädava tähtsusega.
Ja nii see kõik algaski. Teatrimaailm neelas Ervini alla. Kool jäi pooleli. Sõjavägi hakkas kollitama, kuid õnneks saabus päästerõngas sõbralt Arvo Kruusemendilt, kes kutsus Abeli Moskva teatriinstituuti (GITIS). Seal polnud kerge, sest õppetöö toimus vene keeles, aga vene keelt Ervin ei osanud. „Kõige tähtsam kunst on teha tark nägu pähe,“ kõlas tema moto. Kohtumine oma tulevase abikaasaga muutis õnneks Ervini suhtumist endasse ja kooli.
Eriline seos oli Abelil Lutsu „Kevade“ tegelastega. Juba lapsena loetud raamat innustas tulevast näitlejat koduses miljöös läbi mängima pea kõiki osatäitjaid, välja arvatud Tõnissoni (sest, et see tegelane kogu aeg sõi, aga ta ise oli kidur sööja) ja Kiirt (kes lihtsalt oli vastuvõtmatu kuju). Aga saatuse irooniana sai hiljem Draamateatris Kiirest just Ervin Abeli läbilöögiroll ja see tõi talle erilise menu ning kinnistus talle kogu eluks.
Vend Hillar iseloomustab Ervinit: „Inimesena oli Ervin vastuoluline. Nagu näitlejad ikka, nad on oma elukutse ohvrid. Neil on tarvidus nii palju ümber kehastuda, et see kujuneb harjumuseks. Halvemad iseloomuomadused tulevad paremini välja. /…/ Kiir oli tal omamoodi traagika, see jättis talle stambid sisse. Sealt ta läks ju estraadi, ja kolhoosides esinemised lõppesid ikka laia peoga. Tagajärg oli … ma ei saa öelda, et ta oli alkohoolik, aga fakt on, et see võttis tal tervise ära.“
Põhjuseid, miks Ervin Abel Draamateatrist ENSV Riiklikusse Filharmooniasse siirdus, oli mitu. Üks põhjustest oli see, et ta ei saanud end draamanäitlejana piisavalt tõestada (ikka see Kiire teema), aga teiseks põhjuseks oli pidev rahapuudus. Estraadietendused tõid teatris mängimisest kordades rohkem sisse. Filharmoonias lavastades tutvustas ta oma tulevase lavapartneri Sulev Nõmmikuga.
Tamara Abel (Ervini teine abikaasa):
„Miks nad olid nii populaarsed? Nad olid head improviseerijad ega jäänud jänni. Rahvas ei saanud kunagi aru, kui ka midagi valesti läks. /…/ Ükskõik mida nad seal laval tegid, rahvas möirgas naerda.“
Kuigi üldsus tunneb Ervin Abelit koomikuna, oli tema elu siiski traagiline. Maine teekond lõppes kõigest 55-aastasena! Kuid õnneks on meil filmidena jäädvustatud tema surematud rollid seltsimees Taskuna („Viini postmark“), unetuna („Mehed ei nuta“), papa Kiirena („Kevade“ ja „Suvi“), Pukspuuna („Noor pensionär“) ja Johnina („Siin me oleme“).
Lõpetuseks. Mind jäävad kummitama Ervin Abeli sõnad:
„Elada tuleb nii, et kui kokku kukud, siis kõik arvavad, et suurest õnnest“
***
Ilmunud: Menu Kirjastus, 2010
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Rena Jaanhold
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik