Charlotte Lii Tipp “Minu Rootsi: sünnitusvaludeta ühiskond?”

“Minu” reisiraamatute sari, mida annab välja kirjastus Petrone Print, on üsna kõikuva tasemega. “Minu Rootsi” kuulub kahtlemata kõrgema tasemega raamatute hulka. Charlotte Lii Tipp kolis oma perega Stockholmi elama 2010. aastal ning asus seal tööle ämmaemandana. Raamatus kirjutab ta sellest, kuidas tuli otsus Eestist lahkuda ja elu hoopis Rootsis üles ehitama hakata, millised raskused sel teel ette tulid ja mida peaks üldse teadma, kui on soov Rootsi tööle ja elama minna.

Raamatust saame teada nii mõndagi uut ja huvitavat Rootsi ja rootslaste kohta. Autor räägib tavadest ja kommetest, mis eestlasele pisut teistmoodi võivad tunduda, aga lugedes mõtled: nii normaalne! Miks ei võiks ka meil nii olla? Näiteks see, et erinevalt eestlastest pole seal kombeks tõbisena tööl käia. “Haiguslehte võtavad Rootsi inimesed suhteliselt sageli, ja selleks ei pea sugugi mingi tõsisem tõbi kallal olema. Nii mõnigi jääb end koju turgutama ka üleväsimuse või liigse stressi tõttu, mis ju samuti tegelikult kuuluvadki terviseprobleemide alla. Ning neile kolleegidele, kes köhides ja vesiste silmadega tööl käivad, vaadatakse viltu ja neist hoitakse ennast hoides võimalikult kaugele. Tööl käiakse tervena!” (lk 151).

Samuti on tore, et üksteise käekäigu ja elu-olu vastu tuntakse siirast huvi. “On töökohas näiteks keegi kurb, solvunud, üleväsinud, muidu õnnetu, märkab seda tavaliselt juba esimene vastujuhtuv kolleeg, kui tal parasjagu ülipakilisi tööasju ajada pole. “Sa näed kuidagi kurb välja, kas juhtus midagi?” Ta kuulab inimese sealsamas koridoris ära, tunneb kaasa ja annab nõu. Samal ajal koguneb tema ümber teisigi töökaaslasi, kes omakorda tahavad kuulda, milles asi, ning katsuvad aidata.” (lk 111).

Väga sümpaatne tundub ka see, et “rootslane ei kuluta ei kommentaariumides ega ka igapäevaelus eales nii palju energiat vihkamise või teiste mahategemise peale, ärapanemise mentaliteet puudub täiesti.” (lk 193).

Juttu tuleb ka võrdõiguslikkusest, laste jalgpallitrennidest, tööst sünnitushaiglas ja paljust muust, millega autor Rootsis kokku puutub. Rootslaste toitumisharjumuste osas on huvitav lugeda näiteks sellest, kuidas rootslased piparkookidele sinihallitusjuustu tuubist peale pigistavad, ja eriti veel autori tõdemusest, et see on tegelikult päris maitsev. Tekitab soovi järele proovida!

“Minu Rootsi” on ladus ja hariv lugemine kõigile, kellele rootslaste elu-olu vähegi huvi pakub.

***

Ilmunud: Petrone Print, 2015

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Ketlin Rauk
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.