Ei mingit ilulemist, pikka sissejuhatust, looduskirjeldusi või kellegi sisemonoloogi. Lugu läheb esimesest lausest käima. Toimuv on õudne, olukord ärev ja see ärevus ei lase lugejat lahti romaani lõpuni.
See on lugu emaarmastusest, mis annab jõudu enneolematuteks otsusteks ja tegudeks. Teineteisele tuge pakkudes minnakse sõna otseses mõttes läbi paksu ja vedela. Veel on see lugu usaldusest ja pettumistest. Inimesed pole need, kes nad näivad olevat.
Lydia ja tema poeg Luca pääsevad õnnekombel elusana nende perele – mõne hetkega kaotab elu kuusteist pereliiget – korraldatud veresaunast. Selle on vallandanud narkokartelli juht Javier, kellest Lydia ajakirjanikust abikaasa on artikli kirjutanud. Javier on olnud Lydiale kuuluva raamatupoe sage külaline, erudeeritud ja meeldiva olekuga.
„Javier tuletas talle keset emaksolemise argipäeva meelde, et elu on põnev, et alati on olemas võimalus leida midagi või kedagi varemtundmatut.” (lk 49)
Aga mehe teine elu on täis vägivalda…
Edasist sündmustikku tõukava emotsiooni reedab Javieri saadetud kiri põgenevale Lydiale, kus on muuhulgas öeldud: „Mul on kahju nii sinu kui enda valu pärast. Nüüd oleme selles leinas igaveseks seotud”. (lk 63)
Algab pikk rännak läbi Mehhiko – Acapulcost el norte’sse. Teekond on karm, ohtlik. Ema ja poeg peavad end varjama, et neid ära ei tuntaks, rahaga tuleb kokkuhoidlikult läbi ajada – kõik see sunnib neid tegema asju, mis näivad meile võimatuna, eneseületamise meistriklassina. Tähelepanu on kogu aeg keskendunud, hirm sunnib olema valvel. Luca taip ja terane silm, lisaks erakordsed geograafiaalased teadmised, ning ema pragmaatilisus annavad kokku hea tulemuse. Kui nendega ühinevad kaunitaridest õed, läheb reis ühtepidi kergemaks (harukordne sõprus), teisest küljest toob tüdrukute ilu neile palju lisaprobleeme. Tõeliselt valus on lugeda, kuidas Mehhikos naisi koheldakse. Inimelu on väärtusetu. Inimesi piinatakse, sandistatakse, vägistatakse ja tapetakse.
Romaanist saame aimu, mis on massilise illegaalse piiriületamise tagamaad. Ühendriikidesse tahavad pääseda paljud, põgenedes kellegi või millegi eest.
Üks hingeminevamaid stseene on kohtumine osavõtliku pangatöötaja Paolaga – kahe naise kurvad lood, neid siduv leinavalu. „Ja nüüd on Lydia kord kogeda seda empaatiahalvatust. [-] Lydia ei hoia end tagasi. Kogu see tunnetevalang, mida ta on püüdnud nädalaid vaos hoida, see kõik püüab nüüd ühekorraga välja pressida. Ta tõmbab end puust toolis tihkelt kerra ja nuuksub vaikselt, ja tema keha on leinasõlm ja Paola on võõras, aga tema käed Lydia seljal on jumala käed. [-] Lydia nutab Paola süles ja Paola nutab kaasa. Nad nutavad iseendi pärast ja teineteise pärast.” (lk 361–362)
Autor Jeanine Cummins tundis südame sundi selline lugu kirja panna – ta kogus neli aastat teadmisi Mehhiko ja migrantide kohta. Kuigi raamatus mainitud statistika on tõene, on tegelased välja mõeldud. Aga midagi sellist toimub Mehhikos päriselt ka. Raamatul peaks olema juures hoiatus: teos võib sisaldada häirivaid episoode.
***
Ilmunud: Rahva Raamat, 2021
Tõlkinud: Evelin Banhard
Leia e-kataloogist ESTER
Riina Pohlak
Väike-Õismäe raamatukogu raamatukoguhoidja