Kui Kate Chopini romaan 19. sajandi lõpus ilmus, tabas seda pahameeletorm. Teos oli tolle aja kohta nimelt liiga feministlik ja avameelne ning seda peeti lausa siivutuks, ehkki tänapäeva lugejale selles vaevalt midagi ülemäära šokeerivat leidub. Raamatut tuleb siiski vaadelda omas ajas – see kirjeldab rikka ärahellitatud abielunaise vabadusepüüdlusi ühiskonnas, kus annavad tooni pigem meesterahvad ning naise roll on hoida kodu ja kasvatada lapsi.
Kahekümne kaheksa aastase Edna Pontellier’ elus ei näi pealtnäha midagi valesti olevat. Tal on kaks armast last, ta on abielus jõuka ärimehe Léonce Pontellier’ga ning elab ühiskonna reeglite järgi kombekohast elu. Ometi pole ta abiellunud mitte armastusest, vaid sellepärast, et mees oli omal ajal temast väga sisse võetud ja tema oli sellest meelitatud. Rahulikult ja kiretult läbi elu liikuv Edna pole harjunud pikemalt mõtisklema, vaid elab nagu unes, juurdlemata selle üle, miks mõned asjad teda häirivad ja kurvaks teevad.
Kui perekond Pontellier oma kodulinnast New Orleansist Mehhiko lahe troopilisele saarele oma tavapärast puhkust veetma sõidab, muutub Edna elu. Ta kohtub noormehe Robertiga, kellega suhtlemine virgutab naist täiel rinnal elama, paneb teda nägema maailma värvikirevaid detaile ja inspireerib teda põhjalikumalt maalimisega tegelema. Edna otsustab, „et ei kuulu enam iialgi kellelegi teisele peale iseenda“ (lk 147) ning kolib oma perekonnast lahku, korraldades enne seda oma sõpradele-tuttavatele pillava õhtusöögi. Märkimist väärib siin see, et Kate Chopin on julgenud kujutada Ednat äärmiselt ebatraditsioonilise naisena, kes küll armastab oma lapsi ja oleks nende nimel nõus loobuma kõigest ebaolulisest, aga iseennast ta nende nimel ei ohverda.
Niisiis pühendubki Edna iseseisvale elule, kunstile ning platoonilisele armastusele Roberti vastu, kes on mõneks ajaks Mehhikosse sõitnud. Ainsa mõttekaaslase ja sõbra leiab naine vanaldases pianistis mademoiselle Reiszis, kellel ta sageli külas käib, et klaverimuusikat kuulata ja lugeda Roberti kirju, mille noormees on mademoiselle’ile saatnud, lootes, et nende sisu jõuab ka Edna kõrvadeni. Vabadusest tulenev joovastus ei jää aga kauaks kestma ning Edna suur tuhin iseennast leida kohtab peagi esimesi takistusi. Selle kohta on kirjanik tabavalt öelnud: „Kõige, iseäranis maailma algus on tavaliselt ebamäärane, segane, kaootiline ja äärmiselt häiriv. Kui vähesed meist suudavad niisugusest algusest edasi minna! Kui paljud hinged saavad selle keeristes hukka!“ (lk 30-31)
Kate Chopini kangelannat võib mõneti võrrelda maailmakirjandusest kuulsate naistegelaste Anna Karenina või Emma Bovaryga, kes enda südame häält kuulates omadega ummikusse satuvad. Seda, kas Ednal jätkub vaprust, et oma valikutele kindlaks jääda, saab juba lugeda raamatust. Minule oli raamat igatahes meeldetuletuseks, et hea on elada naisena 21. sajandil, kus mul on oma elu üle otsustamiseks üsnagi vabad käed. Esile tasub tõsta sedagi, et lisaks moodsa naiseliku maailmavaate esindamisele kirjeldab Kate Chopin poeetiliselt 19. sajandi lõpu Ameerika kreoolikultuuri.
***
Ilmunud: Postimees Kirjastus, 2022
Tõlkinud: Karin Suursalu
Leia e-kataloogist ESTER
Maarja Paesalu
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja