Otsides Soomega seonduvaid raamatuid, tuli mulle e-kataloogis ette see soomlase kirjutatud teos, mis oli koos erinevate arvutiõpikutega informaatikateema alla paigutatud. Kuna tehisintellekti küsimus on mind aastaid huvitanud, võtsin selle raamatu lugemiseks. Kogu lugemise aja oli mulle siiski täiesti arusaamatu, miks on raamat informaatikaks liigitatud. Kas selle pärast, et kaanel on sõna „tehisintellekt“ ja teoses puudutatakse masinõppe teemat?
Ometi oli tegu vist parima raamatuga, mida sel aastal lugenud olen. Aga seda mitte tehisintellekti teema pärast, millest olen juba palju lugenud ning mille kohta ei räägitud teoses (kus ei oldud tehisintellekti toimimisse isegi põhjalikult süvenetud) midagi radikaalselt uut. Pigem sellepärast, et pikalt tehisintellekti, masinõppe ja keeleuuringute valdkonnaga tegelenud Honkela on kirja pannud filosoofilise ja psühholoogilise teose, visiooni üleilmsest rahust ja erinevate inimeste ja kultuuride teineteisemõistmisest. Peale vähki haigestumist otsustas autor oma nägemuse paberile panna, et see koos temaga ei kaoks, kuna tema kirjeldatud rahumasinat pole inimkond veel suuteline teostama. Raamat räägibki eelkõige rahust, aga mitte ainult sõdade ärahoidmisest, vaid ka igapäevaste konfliktide vältimisest.
Autori põhiidee on, et oleks vaja tehisintellekti, nn rahumasinat, mis tõlgiks ja jagaks inimestele selgitusi. Vaja oleks tähendusläbirääkimisi pidavat aparaati, mis ei aitaks mitte ainult tõlkida kahte erinevat keelt, aga ka erinevaid arusaamisi mõistetest, sõnade tähendustest, kultuurilistest eripäradest, tõekspidamistest. On ju teada, et palju konflikte tekib sellest, et inimesed saavad üksteisest valesti aru või ei mõista kultuuritausta. Sõna, mis võib olla ühes kultuuri täiesti tavaline, on teises kultuuris solvav. Lisaks on igas keeles fraase, mida ei saa teise keelde otse tõlkida või millel on eri kontekstis erinev tähendus. Autor on pikki aastaid uurinud, kuidas teha keelt masinatele mõistetavaks ja kuidas arendada tõlkeprogramme. Millised õppemeetodid oleks tehisintellekti puhul kõige efektiivsemad, et see suudaks areneda kaugemale, kui inimene on võimeline seda juhendama? Et see suudaks areneda ja töötada nagu inimese aju, arvestades, et loodus on inimesest võimekam looja?
Timo Honkela arutleb samuti pikalt teemal, miks tekivad inimeste vahel konfliktid ja sõjad. Lisaks mõtiskleb ta selle üle, millised on erinevused inimese ja masina vahel ning kuidas areneb keel nii inimeste hulgas kui ka masina arusaamises (tõlkeprogrammides). Pikk peatükk on tunnetest, valesti mõistmisest, vaimse tervise probleemidest, intuitsioonist ja identideedist. Autor arutleb ka õiguse ja õigluse teemadel ning räägib sellest, kuidas aru saada, millised faktid on tõesed ja millised mitte ning kas tehisintellektist võib selle tuvastamisel inimestele abi olla. Lugeja saab teada tehisintellekti ajaloost, masinõppe erinevatest vormidest, masintõlke arengust. Kõik on õnneks väga selgelt ja kergelt kirjutatud, mõisted on arusaadavalt lahti seletatud.
Raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale, kes muretseb inimkonna tuleviku pärast ning soovib elada maailmas, kus puuduksid verised konfliktid. Minu jaoks oli see teos, mille igalt lehelt võiks välja kirjutada mõne tsitaadi. Mu nägemus ja arvamus kattusid täiesti Timo Honkela omadega. Soovitan kõigil huvilistel see informaatikaraamatute vahele peitunud kirjutis üles otsida ning mõelda koos autoriga praeguse ühiskonna ja inimese sisemaailma üle – sellele, mida annaks teha, et maailmas elamine muutuks kõigi jaoks paremaks.
***
Ilmunud: Koolibri, 2019
Tõlkinud: Rain Kooli
Leia e-kataloogist ESTER
Daire Lüüs
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja
Väga huvitav tutvustus ja loetu põhjal tundub ka, et väga huvitav raamat! Minu jaoks on rahumasin minu vanaema, kes tihtipeale tõlgib mulle inimeste arusaamu (või nende puudumist) ja motiive. Lisaks minule tõlgib ta maailma ka minu emale.
See on absoluutselt tõsi, et suur osa konflikte tuleb kultuurierinevustest (ja seda mitte isegi riigiti erinemisest, sageli võib olla suur erinevus ka maakonniti, tuleneda kultuuritaustast, lapsepõlvest, suhtumisest elusse jne), kuid minu puhul on raske mõista mitte niivõrd keelt, kui inimeste motiive, kuna need võivad minu omadest kardinaalselt erineda.