Kes vähegi on lugenud Astrid Lindgreni raamatuid on kindlasti tähele pannud ka nende raamatute illustratsioone. Need lood ja pildid on kuulunud meie ja meie laste lapsepõlve. Ja väga soe ja omamoodi uhke tunne on teada, et just meie rahvuskaaslane Ilon Wikland on paljudele Astrid Lindgreni raamatutele isikupärased ja kaunid illustratsioonid joonistanud.
Hiljuti eesti keeles ilmunud Astrid Lindgreni elulooraamatus (autor: Jens Andersen) on küll ainult kaks viidet Ilon Wiklandile, kuid neist esimene on vägagi kõnekas.
Illustratsioon raamatust „Mio, mu Mio“. Pildi all selgitav jutt:
„Kato mustad, hirmsad, nägudeta piilurid on Mio ja Jum-Jumi sisse piiranud. Pildi autor, noor Ilon Wikland, pöördus 1953. aasta talvel Astrid Lindgreni poole lootusega veidi tööd leida. Nii sai alguse üle kolmekümne aasta kestnud viljakas koostöö. Oslo Nasjonalgallerietis 1986. aastal toimunud Wiklandi loomingu näituse kataloogis tunnistab kirjanik, kui palju ta oma illustraatorile võlgneb: „Oma piltidega oled sa aidanud minu raamatutel lugejateni jõuda. Paljud lapsed jäävad terveks eluks sinu loodud pilte mäletama. Neist saab unustamatu osa nende lapsepõlvest.““ (lk 257)
Ilon Wiklandi elulooraamat on kui omapärane pildigalerii: Tartu pildid, Tallinna pildid, Haapsalu pildid, Põgenemise pildid… Pildid Astridiga, Eraelu pildid, Oma raamatute pildid… Skandaali pildid… Pildid joonistamisest…
Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena. Sestap kasutab raamatu koostaja Enno Tammer raamatu ülesehitusliku vormivõttena just nimelt pilte, tekstipilte.
Minu jaoks on olulisim osa sellest raamatust „Pildid Astridiga“ (lk 161-187).
„Astrid Lindgren kirjutas end maailmakuulsaks.
Maailmakuulsust koguva Lindgreniga noore naisena koostööd alustanud Ilon joonistas end iga raamatuga üha enam välja Lindgreni suurest varjust, Ilon ei jäänud maailmakuulsa kirjaniku tühiseks illustreerijast satelliidiks.
Elustades ande, töökuse ja kunstilise enesekindlusega piltidena märkimisväärse osa Lindgreni tekstilisest loomingust tõestas Ilon, et lasteraamatute joonistamine on omaette peen kunst ning et tema valdab seda kunsti täiuslikult. Ilon joonistas end maailmakuulsale kirjanikule võrdväärseks partneriks, saades ise märkamatult samuti maailmakuulsaks.
Paljusid Lindgreni raamatuid ei kujutaks praegu ettegi ilma Iloni piltideta.“ (lk 187)
Eriti lustakas vahejuhtum selles pildi-peatükis on see osa, mis jutustab-joonistab meile, kuidas Ilon Wikland leidis Karlssoni… ta leidis Pariisi turult selle ilusa, ülitarga ja parajalt paksu mehe oma parimais aastais. Aasta siis oli 1954 ning Ilon oli sel ajal noor ja kena lapseootel ümara kõhukesega naine:
„Karlsson peab olema väga eriline. Ta ei ole ju mitte laps. Ta ei ole mitte ka täiskasvanu. Kes ta siis on?! Ta on Väikevenna fantaasia. Oskab kõike teha ja kogu aeg teebki midagi ning samas ei oska ka kõike, aga ikka teeb.“ (lk 166-167)
Muide, oluline on meelde jätta, et Ilon Wikland ei joonistanud Pipit. Siis, selle raamatu kirjutamise-avaldamise ajal ta veel Astrid Lindgrenit ei tundnud.
Raamatu tagakaanel räägib Ilon Wikland oma elust ja piltidest seoses sellega:
„Elu meenub piltidena, mida oskaksin ja saaksin joonistada. Ka praegu. Mulle meeldib minu töö, mulle meeldib joonistada. Nii on see olnud terve elu. Kui juhtub midagi halba, pean töötama, ja mul hakkab parem. Kui on hästi, siis ka töötan, ja seda siis veel parema meelega, sest kõik on hästi. Joonistamine on mul veres ja ma ei suuda ette kujutada oma elu ilma joonistamata.“
Kirjastus tutvustab raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda.
***
Ilmunud: Tammerraamat, 2017
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik