Asusin huviga lugema Imre Siili ülestähendusi Rumeeniast. Olles ise omamoodi seotud selle maaga, pakkus see erilist huvi. Juba üsna raamatu esimestel lehekülgedel tekitas tema nägemus minus palju küsimusi. Huvitav, millises Bukareștis tema küll elab. Jah, liiklus on selles linnas päris hirmutav ja hullumeelselt intensiivne, aga paraku mina pole Siili poolt kirjeldatud nii hulle olukordi kohanud. Ilmselt õnneks. Küll aga võib kohata ka Bukaresti kesklinnas – ja mitte ainult pealinnas – hobu-rakendeid väga eriilmeliste koormatega autode vahel kulgemas. Väikelinnades ja maal on hobune aga üsna tavaline transpordivahend, isegi Cluj Napoka luksusvillade ümbruses.
Ja oh seda suurusehullustust – Ceaușescu e Parlamendipalee oma enam kui 1100 ruumiga, kus ükski detail, materjal, muster, vaip, kardin ega kroonlühter ei kordu, mis on täis haruldast kallist puitu ja harvaesinevat marmorit, ja mis pidavat oma suuruselt alla jääma vaid Pentagonile. Hoone, mis nõudis tohutult ohvreid nii füüsilises kui vaimses mõttes ja mida olla Donald Trump tahtnud ära osta 4 miljoni dollari eest, et rajada sinna maailma suurim kasiino. Õnneks jagus valitsusel nii palju kainet mõistust, et seda siiski mitte maha müüa. Jah, ülalpidamiskulud on tohutud ja vahendeid napib ning seetõttu siit-sealt maja seest ka kohati laguneb. Aga ta on siiski Rumeenia rahva oma ja tohutu turismimagnet. Ja on, mida imetleda ning ahhetada.
Arutades mõningaid nähtusi pikemat aega Bukareştis elava ja ka riigi eri paigus ringi sõitnud miniaga, tehti mulle aga selgeks, et ma polegi õiget Bukarești ja vahest ka Rumeeniat näinudki. Aga see on Bukareşt minu silmade läbi. Ja minu Rumeenia on võrreldes Imre Siili Rumeeniaga samuti veidi erinev – kas just objektiivne, jääb igaühe otsustada. Kahjuks on see kaunis ja põnev maa turistide seas veel vähe populaarne, seega avastamata. Ehk on see just aidanud säilitada selle maa rikkumatut omapära.
Nagu kirjutab autor rumeenlaste kohta, et nad ei ole ei õelad ega pahatahtlikud, küll aga lohakad ja vahel hoolimatud. Seda on elu ise näidanud. Küll on kohalik aga sõbralik, abivalmis ja – üllatus! – väga hästi inglise keelt oskav tegelane. Kuidas maapiirkondades on, ei julge öelda, aga linnades elav nii vana kui noor on suutelised sind õigesse kohta juhatama nii inglise kui saksa keeles. Ja mind hämmastas, kuidas hoolitakse üksteisest, ka täiesti võõrast inimesest. Juhtusin ise nägema, kui noor mees, kohates väga vana ja üsna viletsalt kõndivat kehvakese välimusega memmekest, pistis talle möödudes pihku rahatähe. Selline käitumine ei olevat mingi haruldus, niimoodi tihti toimitaksegi.
Minul juhtus kummaline seik, kus palumata tuli appi võõras inimene. Ootasime sõbranna ja miniaga Sinaias rongi omast arust õige platvormi peal. Naaberplatvormilt hõikas naisterahvas, ilmselt arvas meid olema turistid või kuulis, et räägime isekeskis võõras keeles , et kuhu me minna kavatseme. Kuulnud, et ikka Bukaresti poole, siis tuli ta ja viis meid suisa kättpidi teisele, st õigele platvormile ja isegi uurides piletilt vaguni numbrit, lausa selle vaguni oletatava seisukohani välja.
Mis puutub agressiivsetesse koerakarjadesse, siis neid elukaid võib kohata sageli ka kesklinnade parkides ja majadevahelistel haljasaladel. Tõsi, viimasel ajal õnneks üha harvemini. Mõned aastad tagasi aga tean, et Bakaus vähemalt elas üks suurem ohtlik kari oma penielu keset elamurajooni.
Putukamaailm on tõesti kirju ja lärmakas. Omamoodi mõnus on uinuda tsikaadisirina saatel, loomulikult võrgustatud akende taga, et igasugused siristavad või ringi roomavad kutsumata „külalised“ tuppa ei tikuks.
Üldiselt on Rumeenia linnades väga palju korras ja ilusaid parke ja rohealasid, purskkaeve ja paisjärvi. Ja pea igas linnas on kindlasti Rooma emahundi skulptuur, mõnes isegi mitu, millega antakse kõigile mõista rumeenlaste pärinemist Rooma riigist ja selle üle ollakse ülimalt uhked.
Ringi sõites mööda Rumeeniat võid nautida imelisi loodusvaateid – mägesid ja mööda neid kulgevaid serpentiinteid, harjadel võimsaid kindlusi, orgudes maalilisi külakesi, imetleda kauneid ja vahetevahel isegi Eesti väiksemaid linnu meenutavaid vanalinnu nagu Brașov või Sigișhoara. Imelised on Brancoveanu losskompleks oma roosiaiaga tehisjärve kaldal Mogoşoaias või Peleși kuningaloss Sinaias kauni looduse rüpes.
Muidugi võib kohata ka räämas asulaid, korrastamata aedu ja lohaka välimusega elamuid. Aga oma riigilippu austatakse, see lehvib igal majal, igal tänaval, enamasti kõigil linnaväljakuil ja isegi laternaposti otsas traadipusa kõrval, kui mujale pole parajasti seda heisata.
Midagi nii ootamatut ja pompoosset kui Cluj Napoca eeslinnas asuvad hiiglaslikke india templeid meenutavad mustlasparunite terveid suguseltse mahutavad residentsid vist ei kohta isegi India linnade eliitkvartalites. Ja mustlasi pidavat olema kahesuguseid. Ühed on auväärsed, kirevalt, aga korrektselt ja puhtalt riides ausad klannikodanikud, teised aga kahtlased ja isehakanud „parunid“ oma jüngritega, keda paraku peetakse ebaausateks ja kellest lugu ei peeta.
Constanța Musta mere kaldal oma parkide ja linna sümboli renessansliku Kasiino ja arheoloogiapargiga või Mamaia silmapiirini ulatuva ranna, kuurortide ja veeparkide-atraktsioonide ning köisraudteega on toredad puhkuse veetmise kohad ja väga populaarsed nii kohaliku rahva kui turistide seas.
Rumeenia tasub avastamist. Siin on nii palju erinevaid muuseume, kultuurisündmusi, põnevaid toidukultuure, mis kõik pakuvad üllatusi ja elamusi. Ja see maa on meie jaoks praegu veel VÄGA soodne, aga ilmselt seni, kuni kõike seda pole avastanud Lääne turist.
***
Ilmunud: Siil, 2019
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja