Carlo Rovelli “Seitse lühikest füüsikatundi”

Kooliaasta algul tekib mul ikka pisike nostalgiline kooli-igatsus. Ilma erilise põhjuseta, sest alati pole mõteteks-tunneteks ja igatsuseks mingit põhjust vaja. See lihtsalt juhtub. Nagu juhtus mulle raamatukogus näppu see tore väike raamat.

Õnneks ei ole ma kooliajal mingit erilist füüsika-traumat (sh hingelist) saanud. Pigem tuletas see raamat mulle meelde juba ammu unustatud Keila kooli füüsikaõpetajaid. Nad tegid füüsika väga klaariks ja loogiliselt arusaadavaks… kui vaid viitsimist oli, et süveneda. Ja pääsu polnud, pidi viitsima! Sest õpetajad ju viitsisid ka vajadusel täiendavalt motiveerida-selgitada. Kui ikka oli õpilases mingitki füüsika-taipu, siis selliste taibudega tegeleti nõksake rohkem kui ehk otseselt vaja olnuks. Ja see oli tore!

See pühapäeva-füüsika on aga üks peen ja elegantne kirjatükk. Eeldab lugejalt mingisugustki varasemat kokkupuudet füüsikaga (koolifüüsikast piisab) ning pisukest kultuuri taipamist. Sest kuidas muidu saaks hää füüsika tunnis osaleja aru sellisest esimese tunni lõigust:

„On vaieldamatuid meistriteoseid, mis meid tohutult mõjutavad: Mozarti Reekviem, Homerose „Odüsseia“, Sixtuse kabel, „Kuningas Lear“. Nende täiuse tõeliseks tajumiseks võib vaja minna pikka õpiaega. Tasuks on aga puhas ilu. Ja mitte ainult see, vaid ka oskus näha maailma täiesti uuest vaatepunktist. Einsteini suursaavutus, üldrelatiivsusteooria, on just selle suurusjärgu meistriteos.“ (lk 12)

See on suhteliselt segane ja ehk ka taipamis-pingutust nõudev teooria… Ja autor kirjutab selle kohta:

„Lühidalt, teooria kirjeldab värvikat ja põnevat maailma, kus universumid plahvatavad, ruum variseb kokku põhjatusse auku, aeg paindub ja aeglustub planeedi läheduses, tähtedevahelise ruumi piiritu avarus lainetab ja õõtsub nagu merepind…“ (lk 19-20)

Paistab, et autor armastab väga muusikat, sest kui algul oli mainitud Mozarti Reekviemi, siis selle tunni lõpetuseks on mõned hääd soovitused autorilt füüsika õppimiseks, muuhulgas:

„Siiski on see lihtsam kui õppida hindama Beethoveni viimaste keelpillikvartettide haruldast ilu. Mõlemal juhul on tasuks puhas ilu ja võime vaadata maailma uue pilguga.“ (lk 21)

Teise tunni teemaks on kvandid, kvantmehaanika. Esimene tund on muidugi meeles veel ja…

„Mõlemad teooriad õpetavad meile, et looduse detailne struktuur on keerukam, kui pealt paistab. Üldrelatiivsusteooria on väike kalliskivi: ühe suurvaimu, Albert Einsteini mõttetöö viljana on see lihtne ja sidus käsitus gravitatsioonist, ruumist ja ajast. Kvantmehaanikat ehk kvantteooriat seevastu on saatnud pöörane eksperimentaalne edu ja see on viinud rakendusteni, mis on muutnud meie igapäevast elu (näiteks selle arvuti näol, millel ma praegu kirjutan), kuid enam kui sada aastat pärast selle sündi on teooria jäänud endiselt saladuslikuks ja arusaamatuks.“ (lk 23-24)

Edasi on juttu sellest, kuidas teadlased omal kombel kvantteooriaga tegelevad. Ja ikkagi…

„Sajand hiljem oleme ikka samas kohas. Kvantmehaanika võrrandeid ja nende tulemusi kasutatakse igapäevaselt väga erinevates valdkondades, seda teevad füüsikud, insenerid, keemikud ja bioloogid. Kogu kaasaegses tehnoloogias on need äärmiselt kasulikud. Ilma kvantmehaanikata poleks meil transistore. Ometi jääb teooria saladuslikuks. Asi on selles, et see ei kirjelda seda, mis füüsikalises süsteemis toimub, vaid ainult seda, kuidas üks füüsikaline süsteem teist mõjutab.“ (lk 31-32)

Lisaks üldrelatiivsusteooriale ja kvantteooriale on raamatus, ikka sama elegantsel moel kirja panduna veel juttu universumi (kosmose) arhitektuurist, soojusest/kuumusest ning inimolenditest – meist – selles maailmas, kus tuleb aru saada, millist rolli me mängime oma tajude, otsuste, rõõmude ja muredega sellel kaasaegse füüsika poolt kirjeldatud maailma suurel freskol?

„Vihmatilgas sisaldub informatsioon taevas olevast pilvest; valguskiires sisaldub informatsioon, mis värvi on aine, kust kiir tuleb; kellas sisaldub teave kellaaja kohta; tuul kannab infot läheneva tormi kohta; gripiviirusel on infot mu nina haavatavuse kohta; DNA meie rakkudes sisaldab terve meie geneetilise koodi infot (selle kohta, miks ma oma isaga sarnanen) ja mu aju kubiseb informatsioonist, mis on kogunenud kogemuse kaudu.“ (lk 98)

Raamatu lõpulõigus saab kannatlik-taiplik lugeja tunnustava pai autorilt:

„Meie teadmistel on piirid ja iha teadmiste järgi on kõrvetav. Need piirid on ruumi koe kõige pisemates sõlmedes, kosmose sünni juures, aja olemuses, mustades aukudes ja meie enda mõlemises. Siin, meie teadmiste piiril, tundmatuse ookeani serval särab maailma saladus ja ilu. See on lummav.“ (lk 111)

Mina aga soovitan seda pisikest pingutust nõudvat raamatut. Lugeda tuleb lõbu ja lustiga… sest meie maailm toimib ka siis kui me täpselt ei tea, kuidas.

***

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2016

Tõlkinud: Vahur Lokk

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga