Romaan „Tunnel“ räägib armukadedusest ja omamisvajadusest. Maalikunstnik Juan Pablo Castel paneb ühe oma maali välja Kevadsalongis. Maali keskpunktist eemal on kujutatud üht kunstniku jaoks olulise tähtsusega stseeni. Keegi teine ei paista avamisüritusel seda stseeni maalil märkavat, välja arvatud üks naine, kes jääb ainsana pikemalt silmitsema seda. Castelil tekib soov naisega kontakti luua, kuid õhtu möödudes kaob naine silmist. Sellest õhtust alates mõtleb mees lakkamatult sellest tundmatust naisest. Kuidas on aga võimalik kohtuda inimestel, kes on teineteise jaoks täiesti võõrad?
Romaan toob välja maalikunstniku tundliku ja impulsiivse natuuri, kellel on raske sobituda pealiskaudse ühiskonnaga kokku. Kui ta leiab inimese, kes tema meelest mõistab teda täielikult, hakkab ta klammerduma selle inimese külge. Sellest joonistuvad välja armumise negatiivsed küljed. Tugev armukadedus ja omandihimu lämmatavad armastuse ning tekitavad mõtted, mis ei pruugigi tõesed olla, kuid viivad hukatusse.
Antud teos paneb mõtisklema, et armumine tekitabki mingil määral hullust ning see oleks justkui haigus. Või et su mõtted ongi armumisel nagu tunnelis – kinni ainult ühes suunas, mis takistab selgelt mõtlemist.
Soovitan lugeda antud teost, kuna raamat on väga hästi kirjutatud ning paneb mõtlema nii armastuse kui ka selle üle, et ei tohi jääda omaenese mõtete sisse lõksu. Vahel kipuvad inimesed (eriti tundlikud inimesed) üle mõtlema ning seeläbi võib juhtuda, et meie mõtted ja reaalsus ei pruugi ühtida ning see võib tuua endaga kaasa palju negatiivset.
***
Ilmunud: Postimees Kirjastus, 2019 ja Perioodika, 1982
Tõlkinud: Asta Põldmäe, Tiiu Põder
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER:
Postimees Kirjastus, 2019
Perioodika, 1982
Maris Soobik
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja
See on tõesti väga hästi kirjutatud raamat. Kuigi lühike, on pärast lugemist tunne, et olen läbi käinud taevast ja põrgust. Armukadedust ja hullunud kinnisideesid on edasi antud ülimalt hästi. Peategelase kinnisidee viib ta ekstreemsete tegudeni ning kui lugedes tekib äratundmine nii mõnegi omaduse või tundmuse suhtes, siis tekib ka hirm, et millal tunda ära piiri, mille ületamisel võib tundeid juba nimetada hullumeelseteks. Psühholoogiliseks trilleriks ma seda raamatut ei liigitaks, kuid psühholoogia ekstreemseid seisundeid on antud hästi edasi, nii, et neist on võimalik aru saada. Mingis mõttes meenutab teos “Lolitat”, kus peategelase kinnisideed ja ärakasutamistung on edasi antud mina-vormis jutustaja kaudu, nii, et lugejal on võimalik nende tekkemehhanismidest aimu saada. Soovitan eelkõige neile lugejatele, kes peavad lugu heast stiilist ja otsivad raamatus lisaks sisule ka tekstiloome ja jutustamisoskust.