Kevad on juba täies hoos ja jalgratas ootab liigutamist. Seega on viimane aeg läbi lugeda Dervla Murphy “Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse”. See on päevik teekonnast, mille võttis üksinda ette hulljulge 31-aastane iirlanna läbi Ida-Euroopa, Türgi, Iraani, Afganistani ja Pakistani Indiasse. Sellest oli ta unistanud alates oma 10. sünnipäevast, kui sai kingiks esimese jalgratta.
Loomulikult ei olnud see retk kergete killast. Takistusi ja tõkkeid jagus küllaga. Ülekaalus olid rasked teeolud, näiteks tulvavetest ärapühitud, kivivaringutest või kaljulõhedest äralõigatud teed, lume alla mattunud rajad (lumesahka mehitanud mehed hukkusid), järsud kaljuveerud ja liustikud, rääkimata ränkadest ilmaoludest: tuisust, jäisest külmast, äikesest, liivatormist ja kõrbekuumusest. Ööbida tuli väga erinevates ja tihti ka ebamugavates tingimustes, millest erksamalt on meelde jäänud satikad voodis, skorpionid seintel ja väike keras madu toanurgas. Peamised öömajad olid kasarmud, haiglad, teemajad, telgid, külaelanike savionnid ja varjualused, mõnikord tuli ööbida lageda taeva all, šaakalid unelaulu laulmas. Vahel õnnestus tal ööbida ka luksuslikumates paikades – Pakistanis isegi printsi palees. Tänu Dervla suurele seltsivusele oli võõrustajate hulgas kubernere, kindraleid, arste, õpetajaid, külavanemaid, hõimupealikuid, aga ka vürst, piiskop ja radža. Dervla kirjelduste kaudu saame sissevaate nende elupaikadesse, religiooni ja maailmapilti. Päevikust leiab tabavaid võrdlusi Iraani, Afganistani ja Pakistani eluolu ja inimeste vahel. Jääb mulje, et enim armus ta oma teekonnal Afganistani, hoolimata sellest, et Teheranis ei tahetud talle sellesse riiki viisatki anda (olevat ohtlik üksikule naisterahvale) ning Afganistanis sai ta bussirüseluses ribiluu murru, mille tõttu tuli rattaretk peatada. Harimatu, lihtsama rahva sekka sattudes tekitas ta koos oma jalgrattaga tavaliselt elevust, aga vahel ka pelgust. Enamasti koges ta kohalike suurt külalislahkust ja abivalmidust. Eriti armas oli hetk, kus Puniali radža talle oma farmi kinkida tahtis ja tal sinna elama palus jääda. Südikas naine ei keeldunud ka eeslikarjuse rollist kaljustel mägedel, mida ta praktika käigus muidugi kahetseda jõudis. Oma teekonnal tuli Dervlal üksinda hakkama saada nii ründavate huntide kui ka halbade kavatsustega meestega. Turvakaalutlustel pidi ta ise vahepeal meheks kehastuma. Õnneks oli tal kaasas 25-kaliibriline püstol, mida tal tuligi mitmel korral oma elu ja ihu kaitseks kasutada. Naise vaim oli nii karastunud, et isegi mägikose äärest leitud laip ei viinud teda rivist välja.
Rännaku lõpuosas hakkas naise organism alatoitumise (näljapäevade põhimenüüs oli heal juhul ristikuhautis), kuumarabanduse ja kurnatuse tagajärjel tõsiselt tõrkuma. Ta jõudis küll oma sihtpunkti Indiasse, kuid ei saanud niipea tagasiteed alustada, sest tervis ei näidanud veel paranemismärke. Ta pidi jääma pikemalt Indiasse taastuma.
Pealkirja põhjal võiks arvata, et tegu on vaid jalgrattal läbitud teega. Tegelikkuses kulges rändur märkimisväärse osa teest ratast käekõrval ajades ja tassides või hoopis muu sõiduvahendi abil, olgu siis veoki katusel, džiibis, lagunevas bussis või sootuks hobuse ja kaameli seljas. Et ei jääks mulje, nagu oleks kogu reis olnud vaid üks ränkraske katsumuste jada, siis ütlen, et tegelikult jääb üle vaid kadestada, kui imekauneid maastikke ja vaatamisväärsusi sai vapper naisrattur imetleda, kui ehedaid elamusi kogeda, kuivõrd erinevate inimestega kohtuda ja kui rohkelt sõpru ta oma rännakul leidis.
***
Ilmunud: Varrak, 2014
Tõlkinud: Lauri Saaber
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Viivi Suursaar
Torupilli raamatukogu raamatukoguhoidja