José Saramago „Tujukas surm“

Raamatu avalause: „Järgmisel päeval ei surnud enam keegi.

Jah eksole, me oleme ju teadlikud sellest, et varem või hiljem me sureme. Siis aga, kujutage ette – ühest päevast alates ei sure terves riigis mitte keegi. Milline õnn, mõtlete?

Üsna kahe otsaga asi. Kõik need vanad ja väetid, haiged ja õnnetustesse sattunud, kes ei saa surra. Nad on kui elavad laibad. Ja nende arv aina kasvab ja kasvab ja kasvab. Neid on valus vaadata. Ja kuhu nad kõik panna? Haiglad ja hooldekodud saavad neid täis. Matuse- ja kindlustusfirmad on pankroti äärel. Kirik on segaduses – kui ei ole surma, mis ülestõusmisest nad saavad rääkida? Siis tuleb üks piiriäärne pere, kellel on raske oma poolsurnuid pereliikmeid vaadata ja võimatu neid aidata, ideele. Ja see levib. See omakorda viib selleni, et tekib kuritegelik grupeering maphia, kes tehes koostööd riiklike organisatsioonidega hakkab olukorda haldama ja loomulikult sellest kasu saama.

Siis aga jõuame teise äärmusesse – surm isiklikult hakkab inimestele saatma teateid, et nende aeg lõpeb nädala pärast. Igal päeval saadab ta käeviipega oma toast teele paarsada sellist teadet – ilusal lillal paberil, ilusas lillas ümbrikus. Kuid üks kiri ei lähe ega lähe miskipärast kohale. Surm otsustab selle asja tõsiselt ette võtta ja kiri isiklikult üle anda.

Ääretult hea lugemine. Stiililt sarnane Saramago teise eesti keelde tõlgitud romaaniga (õigemini küll esimesega, sest „Pimedus“ ilmus eesti keeles 2007) – ei ole nimesid, ei ole otsekõnet, laused on pikad-pikad …

Mis mind üllatas, oli see, et surma on kujutatud naisena. Ma ei tea, kas termin „vikatimees“ või mis on pannud mind nagu pigem meesisikule mõtlema.

Ja raamatu lõpulause: „Järgmisel päeval ei surnud enam keegi.“

***

Ilmunud: Eesti Raamat, 2018

Tõlkinud: Janne Kukk

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.