Rubén David González Gallego „Valge mustal“

 

„Valge mustal“ on mõtlemapanev jutustus. Seda on kohati isegi raske lugeda, sest teemad on valusad. Need on nii valusad, et mõnel hetkel tahaks raamatu käest ära panna. Aga see läheb kohe üle, sest juba laseb autor lool naljakaks minna. Elu ongi ju kohati väga naljakas ja kui seda lõbusamat poolt näeb inimene, kes ei saa kunagi „jalgu alla“ ja kellel on käte asemel „midagi“, võib öelda – elame veel.

„Valge mustal“ minategelane jutustab endast ja neist, kes teda ümbritsevad Venemaa laste- ja hooldekodudes. „Ma karjun ja karjun. Täiskasvanud käivad graafiku järgi. Kui tulevad, röögivad nad mu peale, annavad süüa ja vahetavad mähkmeid. Ma armastan täiskasvanuid, nemad mind mitte. Las röögivad, las asetavad ebamugavale kušetile. Mul on ükskõik. Tahaksin, et keegi tuleks.“ Rubén elab teadmisega, et tema ema on „võõrastverd lits“ (seda tuletatakse talle meelde igal võimalusel). Kuueaastaselt lõpetab ta emast unistamise ning asendab selle unistusega kõndima hakkamisest. Üheksaselt mõistab ta, et kõndijat ei saa temast kunagi … Aga ta roomab. „Ma roomasin kiiresti, poole tunniga võisin roomata oma kolmsada meetrit, kui poleks vahepeal väsinud. Kuid iga kümne-viieteistkümne meetri järel tuli puhata. Ent ma suutsin roomata!“

Pidev ümberpaiknemine ühest lastekodust teise.  Liiga palju poisse ühes palatis. Lastekodu hooldajate „pidupäeva“ lõhn on meeldivaim. „Seal, kus piir elu ja surma vahel oli habras, seal, kus alatus ja jõledus olid normiks. Normiks olid ka ausus ja headus.“ Poisid jäetakse seetõttu klassi kordama, et nad ikka õpiksid, sest kui kool läbi, ootab neid vanadekodu. Aga vanadekodu tähendab kindlat surma …

Õpetajad vs hooldajad! Õpetajad räägivad täiesti ebavajalikest ja kasututest asjadest. Hooldajaid aga tarkade raamatute sisu ei huvita – nemad soovivad, et neilt võimalikult vähe abi palutaks. Juba varakult hakatakse (hooldajate poolt) lapsele ütlema, et ta on liiga raske, noh, sööb liiga palju. Ja kui siis ühel päeval satub lapsele kätte ajakiri (õpetaja tõi), kus räägitakse dieedist, et vaja on menüüst välja jätta liha- ja jahutooted, ei saa see hästi lõppeda. Ei lõppegi! Selles vihas, mis väikese inimese seest välja paiskub, on kättemaks kogu üheteistkümne eluaasta jooksul kogetud alanduse eest …

Hea, et jutustus koosneb väikestest kildudest – see lubab lugude vahel mõttepausi pidada. Kuigi Rubén Gallego lugu on kohati kurb, kirjeldab autor olukordi väike muie suunurgas. Lõppkokkuvõttes on kõik ju hästi, sest muidu poleks ta sellist lugu saanud kirjutada. Ja keegi poleks tema teost tunnustanud Vene Brookeri kirjandusauhinnaga.

Vahel on inimestel komme enne läbi lugeda raamatu järelsõna. Palun jätke see tegemata! See võib raamatu mõjuvust vähendada. Ilona Martsoni poolt kirjapandut on pärast palju ägedam lugeda.

„„Kas teil kasse on palju? – „Pole meil mingeid kasse.“ – „Aga ma ju nägin, kuidas üks kass mööda koridori jooksis.“ – „See polnud kass, vaid rott.““

***

Ilmunud: Eesti Keele Sihtasutus, 2020

Tõlkinud: Valdek Kiiver

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Riina Pohlak
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.