Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Sally Rooney on noor iiri kirjanik (snd 1991), kelle kaks romaani (“Vestlused sõpradega” ja “Normaalsed inimesed”) on saanud palju tunnustust ja vastukaja. Teda on tituleeritud üheks väljapaistvaimaks millenniumi põlvkonna romaanikirjanikuks. Teos “Normaalsed inimesed” sai Guardiani 100 parima 21. sajandi raamatu seas koguni 25. koha.

“Normaalsed inimesed” räägib loo kahest noorest armastajast, kes on pärit väga erinevatest maailmadest. Marianne on intelligentne ja pärit rikkast perest, aga tal pole sõpru. Koolis peetakse teda veidrikuks, ka kodus ei ole tal pereliikmetega head läbisaamist. Connell on ilus, tark ja populaarne. Ta elab koos emaga, kes käib raha teenimiseks Marianne’i pere kodu koristamas. Connellil ja Marianne’il tekib omamoodi suhe, kus tehakse üksteisele haiget ja esineb palju möödarääkimisi. Ometi on tekkinud kiindumus sügav ja vastastikune. Koolis nad üksteisega ei suhtle, Connell häbeneb Marianne’i oma sõpradele näidata. Ülikoolis on mängureeglid muutunud – Marianne naudib nii meeste kui naiste tähelepanu ja sobitub igati seltskonda. Connellil kohanemine nii valutult ei lähe. Ehkki õppetöö sujub hästi, siis raha ja suhete nimel tuleb kõvasti pingutada. Nii Marianne kui Connell kogevad aastate jooksul igasuguseid raskuseid, aga nad toetavad alati üksteist. Nad ei ole kunagi päriselt suhtes selle traditsioonilises mõttes, aga tegemist ei ole ka lihtsalt sõprusega. Nende side on tugev ja peab vastu kõikidele saatuselöökidele.

Lugu räägitakse kord Marianne’i, kord Connelli vaatenurgast. Hüpeldakse mineviku ja oleviku vahet. Lugemise teeb natuke keeruliseks see, et otsekõne puhul pole kasutatud jutumärke, aga sellega harjub pikapeale ära. Mulle meeldis, et autor on teksti pikkinud palju värvikaid metafoore, aga vahepeal tundus, asi kisub juba liiga kunstlikuks. 

Ta istub tualettlaua ees ja vaatab peeglist oma nägu. Tema näos ei ole põskede ja lõua ümber piisavalt teravust. Nägu on nagu mingi aparaat, ja kaks silma kui vilkuvad kursorid. Või meenutab see milleltki vastu peegeldavat kuud, võbisevat ja viltust. See väljendab ühekorraga kõike, nii et sama hästi ei väljendagi midagi. Lk 12

Taevas on vapustavalt erksinine, pingule tõmmatud ja lauge nagu siid. Marianne toob majast külma vahuveinipudeli, mis on kondensveest justkui higinõredes, ning palub Niallil pudel avada. Lk 151

Lugedes kujutasin ette, kui hästi see lugu kinolinale sobiks ja hiljem avastasin, et sellest on tehtud teleseriaal

Raamat tekitas minus vastuolulisi tundeid. Peategelaste tegemisi oli huvitav jälgida, aga nad käitusid tihti nii rumalalt – ometi olid nad ju väga intelligentsed, mida ka tüdimuseni rõhutati. Nii mõnigi raamatus käsitletud teema tekitas ka ebamugavust. Teoses on juttu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, depressioonist, ärevushäiretest, enesetapust, narkootikumidest jne. Jõudsin järeldusele, et see on täpselt selline raamat, mis sobiks mõnes raamatuklubis arutlemiseks, sest kindlasti ei jäta see kedagi külmaks ja tekitab diskussiooni. See on ka põhjus, miks seda raamatut kindlasti lugeda soovitan.

ERR-i kultuuriportaalis on raamatust kirjutanud Eia Uus. 

***

Ilmunud: Varrak, 2021

Tõlkinud: Reti Maria Vahtrik

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Sigrid Sünd

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.