Erling Kagge “Vaikus müraajastul”

Erling Kagge raamat “Kõnni. Üks samm korraga” (Postimees Kirjastus, 2019) mulle meeldis ja seega otsustasin ka tema teise raamatu läbi lugeda.

Kõndimine ja vaikus sobivad mulle. Varem olid mul linnas kõndides klapid kõrvas, et muusikat kuulata. Ma tahtsin linnamüra välja lülitada. Võib vist öelda, et asendasin ühe müra teisega. Samas – kui ma kuulasin enda valitud muusikat, siis ma pahatihti ei kuulanudki seda, vaid mõtlesin omi mõtteid. Looduses jalutades ma muidugi klappe pole kasutanud, sest need ei sobi sinna. Looduse enda helid paitavad kõrvu ja rahustavad.

Kagge arvates peaks igaüks suutma vaikuse endas üles leida ka kärarikkas kohas, aga inimesed seda pahatihti ei tahagi. Inimesed kardavad vaikust nagu tuld. Sellepärast pannakse telekas või raadio taustale mängima või lihtsalt suheldakse teise inimesega. Vaikuses oled silmitsi iseendaga. Vaikus võib olla igav. Vaikus võib olla ebamugav.

See ongi raamat sellest, mis see vaikus on, kust seda leida ja miks ta nii oluline on. Siin on autori 33 mõtet vaikusest. Need mõtted on tal tekkinud enamasti enda elu ja kogemuste põhjal. Mõtlemapanev raamat. See on ka selline raamat, mida tasuks aeg-ajalt üle sirvida või lugeda.

Raamatus kirjeldas Kagge ka ühte omapärast katset. Inimesed pidid olema 15 minutit üksi ruumis ilma nutitelefoni, muusika või lugemisvarata. Nad said mõelda ainult omi mõtteid. Enamik katses osalenuist tunnistas, et neil oli raske keskenduda ja ligi pooled neist olid nõus saama elektrilöögi, et oma vaikuseaega lühendada.

***

Ilmunud: Post Factum, 2018

Tõlkinud: Sigrid Tooming

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Triinu Rannaäär

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.