Albert Camus “Katk”

Albert Camus’ „Katk“ on kirjandusklassika, mida olen juba ammu lugeda tahtnud. Eriti suureks kasvas lugemissoov eelmisel kevadel, kui Eestis kehtestati eriolukord ja tekkis tunne, justkui elaks ajalooõpikus. Kuna see on koolides kohustuslik kirjandus ja meie raamatukogus oli eksemplare väga vähe, siis ei pääsenud ma kunagi löögile. Nüüd, kui ilmus teose uustrükk, sain ma selle lõpuks enda valdusesse.

Teose peategelaseks võib nimetada katku, mis halastamatult läbi Orani linna pühib. Esialgu annavad lähenevast ohust märku rotid, kes päevavalgusesse surema ronivad. Seda peetakse lihtsalt mingiks anomaaliaks ja elatakse rahulikult ja tavapäraselt edasi. Kui aga esimesed inimesed buboonide käes kannatama hakkavad ja hinge heidavad, läheb tasapisi lahti paanika. Just tasapisi – on ju inimlik arvata, et kohutavad asjad nagu katk või muud hirmsad taudid juhtuvad alati „kuskil mujal“.  

Katk oli neile vaid tülikas kontvõõras, kes pidi ühel heal päeval lahkuma, sest ta polnud ju siit pärit. Nad olid kohkunud, aga mitte meeleheitel. Veel ei olnud kätte jõudnud hetk, kus katk kerkis nende silma ette uue eluvormina ja kus nad unustasid endise elu, mida nad seni olid elanud. (Lk 99)

Raamatus näidatakse, milliseid tundeid inimesed suure hädaohu hirmus tunnevad ja kuidas nad käituvad. On julgeid ja vapraid inimesi, kes oma isiklikud huvid tagaplaanile jätavad ja haigeid põetavad. Rohkem on aga neid, kes püüavad kangekaelselt vanast eluviisist kinni hoida ja käivad baarides, teatris jne. Seda oligi väga kummaline lugeda, kuidas inimesed ka katku ajal massiliselt koos käisid, sotsiaalsest distantseerumisest polnud juttugi.

Oli tühiseid tundeid nagu lahusolekuvalu ja hirm, aga samal ajal seati endist viisi esiplaanile isiklikud mured. Keegi ei olnud veel haigusega tõeliselt leppinud. Enamikku häiris see, mis paiskas segi nende harjumused ja riivas nende isiklikke huve. Inimesed olid kibestunud või närvilised ja niisugustena oli neil raske katkule vastu seista. Nende esimene impulss oli kiruda valitsust. (Lk 82)

Leidub ka neid, kes kriisiolukorras oma parimat elu elavad ja varandust kokku kraabivad – on ju võimalik meeleheitel ja hirmunud inimestele kalli raha eest toidukaupu müüa ja linnast põgenemisi korraldada. Ka siis, kui katk lõpuks taandub, käituvad inimesed väga erinevalt.

Raamatus kirjeldatakse tihti väga rusuvaid ja õõvastavaid stseene, näiteks seda, kuidas ühe katkuhaige lapse peal raviseerumit katsetakse ja ta seejärel kohutavates piinades sureb. Väga üksikasjalikult räägitakse sellest, mida tehakse laipadega, kui surnuaias enam piisavalt ruumi pole ja surnukehad aina kuhjuvad. Seda kõike oli kohati väga ebamugav lugeda, eriti sellepärast, et minu jaoks olid need kirjeldused üsna lakoonilised. Teose jutustaja ütlebki, et proovis katku lugu kirja panna kroonikastiilis, ilma hinnanguteta ja asju ilustamata.

Minule see raamat meeldis, sest mulle meeldib lugeda sellest, kuidas inimesed käituvad, kui nende elu pea peale paisatakse. See psühholoogiline osa on minu jaoks väga põnev. Soovitan lugeda neil, kes ei karda häirivaid ja raputavaid stseene. Kindlasti pole raamat nende jaoks, kes praegusel raskel ajal midagi helget ja südantsoojendavat otsivad.

***

Ilmunud: Postimees Kirjastus, 2021

Tõlkinud: Henno Rajandi

Leia e-kataloogist ESTER

Sigrid Sünd

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.