Brigitta Davidjants „Jutte siit ja säält: Eestisse jõudnud inimeste lood”

Pole üksnes Eesti probleem, et mujalt sisserännanud inimesi puudutav avalik arutelu kulgeb jämedate lihtsustuste tingimustes. Tänu pagulaskriisile ja populistlikele häältele lokkab ekslik eelarvamus, et sisserändaja tähendab ennekõike majanduspagulast, kes otsib tegelikult teed rikkamasse Lääne-Euroopasse ega soovi siin mingilgi moel sulanduda. Vastuseks sunnib see justkui teise äärmusesse – rõhuma üksnes edulugudele ja sellele, kui hakkajate inimestega tegelikult tegemist on. Mõlemad äärmused ahendavad aga tegelikkust – üle riigipiiride liiklevad inimesed on lõputult erinevad, nagu ka nende kultuuri- ja keeletaustad, motivatsioonid, oskused, soovid ja unistused.

Eesti Pagulasabi poolt välja antud „Jutte siit ja säält” tugevus on selle rikkalikkuse näitamine. Olgu kohe öeldud, et kaante vahele pole jõudnud üksnes pagulased – ehk siis väljaspool kodumaad tagakiusamise tõttu kaitse otsijad –, vaid väga erineval viisil ja põhjusel Eestisse jõudnud inimesed Dagestanist, Nigeeriast, Lõuna-Koreast, Tadžikistanist, Süüriast, Armeeniast, Venemaalt, Mehhikost ja Iraanist.

Laiskade üldistuste ja võõrahirmu vastu aitab teatavasti isiklik kokkupuude. Raamatu lugemine ei saa olema iialgi samaväärne luust ja lihast inimesega suhtlemisega, kuid koostajad on säilitanud kõnekeelse, vestlusliku iseloomu. Selmet panna kokku reklaamkataloogilikku klantsülevaadet, millele kogumiku fotorohke vorm võib viidata, on tegemist üleskirjutustega üheksa erineva inimese ja pere mõtisklustest iseenda, päritolumaa ja Eesti kohta. Tõsi, kohati on vaba voolamine ka tekstide nõrkuseks – mõnikord kipub mõttekulg koguni lõigu keskel mujale ujuma.

Tegemist pole üksnes sissevaatega konkreetsetesse elusaatustesse. Kogumiku teine funktsioon on kahtlemata kultuuriline ja geograafiline harivus. Teada saab erinevate paikade ja kogukondade kohta ning kuigi kõik pakutud killud on vaid väikesed osad suuremast mosaiigist, ei kahanda see nende väärtust. Lood on seejuures väga erinevad – näiteks süürlanna Shoroki meenutused jäävad ilmselt nii vanuse kui ka keelebarjääri tõttu kõige märksõnalisemaks, geina äärmiselt konservatiivsesse Tadžikistani ühiskonda sündinud Saidi mälestused on aga puhas põnevuslugu läbi mitme riigi ja tosina tegelase. Palun täispikki memuaare!

Kolmas oluline roll, mida raamat ehk mõnevõrra plaanimatult täidab, on peegeldus meile eestlastena. Kõigi kõnelejate kogemused on ka siin mõnevõrra erinevad ning kogumiku eesmärk pole sõnastada üht kenasti kõlavat tõde, vaid pigem purustada illusiooni selle võimalikkusest. Küll aga on mitmed tähelepanekud äärmiselt puudutavad, kutsudes ühelt poolt laenama Eestisse saabuvatelt inimestelt ja kultuuridelt parimat, olema avatumad ja hoolivamad, aga samas purustades ka hirmu, et sisserännanute lootuseks on karikatuursel kombel oma kogukonda kapseldumine ning kohalikust kultuurist irdumine. Vastupidi, eestlaslikku vaikust ning valmisolekut teistele ruumi anda mainitakse mitmeti just tugevuse, väärtuse, isikupärana.

Igaüks raamatu peategelastest pakub välja ka ühe retsepti, mis mõjub üleliigsenagi. Eks ole üksjagu ohtlik stereotüüp seegi, justkui peaks sisserändaja ennast uues asukohariigis näiteks meie toidulaua eksootilisemaks muutmisega õigustama. Loomsete toiduainete rohkus tekitab ka ebameeldiva dissonantsi, meenutades, kui jõhkralt kohtleme teisi liike. Eks ole liigiülest empaatiat ilmselt palju loota maailmas, kus see rahvusteüleseltki niivõrd raskelt tuleb, kuid antud raamatust võinuks retseptid väga lihtsasti välja jätta. Eriti arvestades, et lugudesse jagub küllaga meeldejäävaid kilde.

Ennekõike meenutab „Jutte siit ja säält” kergesti unuvat tõsiasja, kui erinevad on inimesed ja milline ilu peitub selles lihtsas tõdemuses. Loodetavasti mõjutab kogumik olema pisut arvestavam igat lugejat, nagu ka teadvustama, kui tugevat sidet paljud esmapilgul võõrana tunduvad inimesed Eestiga tunnevad, olgu neil pealegi varuks teine keel, nahavärv või kultuuritaust. „Kodu on seal, kus tunned end hubaselt,” ütleb armeenlanna Margarit ning ühiskond saab seda meeldivam, mida rohkemad end seal just nõnda tunnevad.

***

Ilmunud: MTÜ Eesti Pagulasabi

Leia e-kataloogist ESTER

Andrei Liimets

Kodanikuaktivist ja kultuurikriitik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga