Kirjandusteadlaste ja kirjandusõpetajate tunnustatud arusaam on, et „Tõe ja õiguse“ pentaloogiat oleks kõige tarvilikum lugeda ja käsitleda viieosalise tervikuna. Sellegipoolest leian, et ka üksikosasid on võimalik valitud raamistikes väga edukalt analüüsida. Seejuures ei tasu muidugi täielikult kõrvale jätta tervikteose faabulat. Samas annab asjaolust, et „Tõe ja õiguse“ osasid saab käsitleda eraldi teostena, ehk tunnistust tõsiasi, et teine osa – rahvakeeli „Indrek“ – on filmikeelde pandud palju varem kui esimene osa, mida on lugenud kõik koolilapsed. Mikk Mikiver on pansolikult toonud filmiloo keskmesse inimese ja Jumala suhte.
Eesti üks tuntumaid Tammsaare-uurijaid Maarja Vaino on pühendanud oma bakalaureusetöö „Tammsaare „Tõde ja õigus“ Foucault’ võimukäsitluse raamistikus“ tervenisti suurteose teisele osale, lahates seda Prantsuse kuulsa filosoofi Michel Foucault’ panoptikumi idee seisukohast. Panoptikum ehk järelevalve teostamise ideaalne mudel rakendub küllaltki tõhusalt härra Mauruse koolis, mis toimib monarhilise võimu institutsiooni esindajana. Vene keisririigi ja tsaar Nikolai II lahkel loal tegutsev kool on omakorda panoptilise süsteemi allosa, lisaks rakendub koolile ning selle õpetajatele ja õpilastele baltisaksa ülemvõim. Tegutsemisluba on aga teisalt ähvardus: tsaar, kes on andnud loa, võib härra Mauruse eesti poiste kooli kasvõi järgmine päev kinni panna. Panoptilise süsteemi tipu ehk silma ees peab seetõttu valitsema kord ja distsipliin, mida härra Maurus kui kooli kohalik silm oskab toimima panna nõnda, et tema teab kõigest kõike.
Distsipliini kehtestamiseks ning selleks, et täita oma kõikenägeva silma rolli, kasutab härra Maurus koolis oma käsilasi, nuhke ja pealekaebajaid. Üheks selle keerulise masinavärgi rattakeseks valib ta Indreku. Indrek on lihtne sinisilmne maapoiss, keda hakatakse küll narrima, küll ära kasutama, küll petma. Linnapoiste kavalused ja suhtedünaamika on talle läbinisti tundmata. Kuigi härra Maurus on see, kes Indreku rahast juba peaaegu uksel lagedaks teeb, õpetab ta oma valskustega kaude ka poissi ennast ellujäämiseks valetama. Uksehoidja ametisse värvatud ning kõiki tulijaid kuulev ja nägev Indrek, keda teised poisid kahtlustavad nuhiks olemises, satub „Tõe ja õiguse“ kolmandas osas samasuguse moraalidilemma ette ja oma keerulise koolipõlve tõttu julgeb ta edaspidi avaldada arvamusi nuhiks olemise teemadel, mida iseäranis ühiskonna vaesemas kihis taunitakse.
Indreku mäss Jumala vastu väljendab teoses tegelikult mässu Mauruse kui distsipliini ja võimu, sealhulgas ka Mauruse kui tsaarivõimu esindaja vastu. Direktor näeb koolipoisi uljuses tõsist ohtu oma koolile, mis toimib ainult tänu loale Vene keisrilt, kes on ju ometi panoptikumi tipu – Jumala, keda Indrek on teotanud – asemik maa peal. Indrek heidetakse seega ühiskonnast, kus ei paista olevat muid valikuid, kui olemasolevas struktuuris toimida, taas kõrvale. Indreku ajutise äärmusliku meeleväljenduse tõukeks on aga väga isiklik põhjus: armumine ja poolehoid Ramilda suhtes, kes sureb, ning viha nende vastu, kes on sellel tragöödial sündida lasknud.
Tammsaare suurteose teise osa haakumine eelneva ja järgnevatega on ilmne, kui vaadelda seda eelkõige noore inimese valikute küsimusena keeruliste ajalooliste seikade keskel. Tervikteose kontekstis tuleb välja ka see, kuidas koloniseeritud rahva hädad ja mured kannavad edasi rahvusluse ideed, kui see rahvas püüab kõigest hoolimata vastu hakata ja võimuesindajaid nii kohtus, koolis kui kõrtsisaalis üle kavaldada. Indreku eestlaseks olemise lugu ei pruugi tervikteose rahvusluse idee taustal küll esiotsa kõlama jääda, kuid mida sügavamale teosesse sukelduda, seda teravamalt hakkab kostma eestlase kui aktiivse vastupanu osutaja hääl.
***
Ilmunud: Rahva Raamat, 2019
Leia e-kataloogist ESTER
Annika Lindok
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja