Martin Algus „Paranemine“

Kirjaniku ja stsenaristi Martin Alguse debüütluulekogu „Paranemine“ on ääretult aus ja valus raamat sellest, millega puutub oma eluteel kokku pea iga inimene: leinast ja sellega rahu tegemisest. Luulekogul on kaks osa: „Iseenesest“ ja „Paranemine“. Esimese osa luuletustel on pealkirjadeks kehaga seotud märksõnad („Hambad“, „Nahk“, „Juuksed“, „Kondid“, „Silmad“) ja nendes keskendutakse suguvõsalugudele, milles on nii huumorit, traagikat kui ka värvikaid detaile.

Luulekogu teine osa on vahest üks kõige kurvemaid ja hingepuudutavamaid asju, mida ma luulesõbrana üldse lugenud olen. Kuidas aidata lähedast, kes on saanud raske diagnoosi? Kuidas tema kõrval ise vastu pidada? Kuidas kaotusvalu ajas muutub? Nutsin seda raamatut lugedes palju. Pärast lähedase lahkumist tekkivat vaakumitunnet on luuletaja suurepäraselt kirjeldanud sõnadega „kaalutu valgus hõljub tee kohal / suutmata maad puudutada“ (lk 91). Nukrat meeleolu tasakaalustavad siiski pildikesed loodusest: „loodus üritab aidata /…/ valge värav papli all / märg räästarenn / tuul silitab punguva piisa selga“ (lk 69).  

Luule lugemisel on minu meelest äärmiselt tähtis emotsioon, mille luuleread tekitavad. Martin Alguse luulekogu ei jätagi tegelikult järele masendavat tunnet, vaid tekitab leinavas hinges paranemislootust, nagu lubab ka raamatu pealkiri. Ma usun, et need luuletused on kindlasti teraapilise, lohutava ja julgustava efektiga kõigile neile, kes on elus pidanud suure kurbusega rinda pistma. On tervitatav, et selliseid olulisi teemasid julgelt ja vahetult käsitletakse – leinast rääkimine aitab seda paremini läbi töötada.

Maailm ehitataksegi pärast lähedase surma tasapisi jälle üles ja suudetakse taas käia nendes paikades, kus viibiti kunagi koos temaga. Niisiis lõppebki luulekogu helge noodiga, mis kuulutab uut eluringi: „ärkan vihmasabina peale / valguse mälestus / helgib suvemaja seinal / helgib minus /…/ ma / olen kõik järgemööda läbi tundnud ja kuskile jõudnud / … / eesuksele unustatud jõulupärja sisse on hallrästas pesa teinud / pojad juba sulis“ (lk 91-92).

Märkimist väärib ka asjaolu, et Martin Alguse luulekogu nomineeriti Kultuurkapitali 2021. aasta kirjanduse aastaauhinnale.

***

Ilmunud: Puänt, 2021

Leia e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogus ELLU

Maarja Paesalu

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga