See raamat köitis mind päris mitmel põhjusel. Tegemist on Carl Hermann Hesse kirjutatud päevikuga ja perekonnale mõeldud mälestustega. Harukordne on lugeda mälestusi ja eluolu kirjeldusi, mis ulatuvad autori esivanemate aega 18. sajandi algusesse ning jõuavad välja 1883. aastasse. Carl Hermann Hesse suri 1896. aastal 94-aastasena. Ta oli baltisakslane, kes omandas Tartu Ülikoolis arstidiplomi ning töötas viiskümmend aastat Paides (Weissensteinis) kreisiarstina.
Peaaegu sama oluline on minu jaoks asjaolu, et autori pojapoeg on kuulus kirjanik Hermann Hesse, kelle juured on niisiis samuti Eestiga seotud. Hermann Hesse on olnud üks mu lemmikkirjanikke ja tema vanaisa mälestusteraamat annab temalegi juurde värvi ja sügavust. Kõige tähtsam on minu jaoks aga hoopis tõsiasi, et Carl Hermann Hesse elas ja tegutses Paides, kus asuvad minu isapoolse suguvõsa juured kuni vanavanavanemateni. Minu vanaema ja vanaisa olid Carl Hermanni lastega samaealised. Raamatut lugedes tundub, nagu võiksid minugi esivanemad Paide tänavatel ringi jalutada või kirikus käia. Loomulikult on see vaid ilus ettekujutus.
Ent see pole veel kõik. 2000. aastal ilmus „Loomingu Raamatukogu“ sarjas Monika Hunniuse raamat „Minu onu Hermann“, mida lugesin suure huviga. Lapsepõlvemälestustel põhinev raamat annab Carl Hermanni kodusest elust, tema perekonnast ja Paidest üksikasjaliku südamliku pildi. Lugesin selle nüüd uuesti üle ja kaks raamatut moodustasid ühtse terviku.
Carl Hermann Hesse oli nii kasvult, hingelt kui ka elutöö poolest suur mees. Ta oli sügavalt usklik, kuid see ei takistanud tal täie rinnaga julgelt ja rõõmsalt elamast. Ta abiellus kolm korda ja kaotas oma kaks esimest naist. Tal oli kokku kümme last, kellest kõik küll kahjuks täiskasvanuikka ei jõudnud. Ta armastas oma perekonda ja suhtus inimestesse sõbralikult. Ta oli Tartus korporatsiooni „Livonia“ asutajaliige, rajas Paidesse orbudekodu, tegutses kirikus ning ravis linnaelanikke, talupoegi ja nekrutikomisjoni tulnud inimesi. Ta ei pidanud paljuks haigeid oma koju ravile ja hoolitsusele võtta või vaesematele patsientidele toidukandikuid saata. Ta oli Paides üks lugupeetavamaid inimesi, sest tal jätkus kõigi jaoks armastust ja abivalmidust. Jõudu ammutas ta usust Jumalasse. Tema juhtlause oli: „Kõik on teie oma, teie aga olete Jumala omad.“ (lk 145) Ta uskus saatusesse ning võttis kõiki raskusi ja kannatusi elu loomuliku osana. Tema sõnad Jumala kohta olid: „Tema peab kasvama, mina kahanema.“ (lk 145)
Kuigi ta ravis linnaelanikke ja talupoegi, jäävad tema kirjeldused eestlastest ja Paidest pigem napiks ning Paidet on ta kirjeldanud nõnda: „Jah, väikesel Weissensteini linnal, mille kirik, kool ja ametiasutused on sügavasse unne suikunud, ei ole küll mitte millegagi kiidelda….“ (lk 69) Teos annab seevastu põhjaliku ettekujutuse baltisakslaste elust. Raamatule lisavad väärtust fotod Carl Hermanni perekonnast ja Paidest.
Põnevat lugemist!
***
Ilmunud: Kultuurileht, 2023
Tõlkinud: Tiiu Relve
Leia e-kataloogist ESTER
Ülle Alt
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik seenior