„Klara ja päike“ on huvitav teos, mis seab küsimuse alla inimeseks olemise jooned. Kas eksisteerib midagi, mis teeb inimese unikaalseks? Kui aktsepteeritav on tehisintellekti kasutamine ning kas neid peaks kohtlema kui inimesi või siiski masinaid? Küsimused kooruvad välja iga leheküljega ning Ishiguro annab vastuseid vaid mõnele.
Teose peategelane on tehisintellektist kaaslane Klara, kelle valib poes välja noor tüdruk Josie. Klara asub vaatlema inimeste elu ning üritab mõista seda keerulist maailma, mis me endale oleme loonud. Josie kehv tervis seab Klara aga missioonile, millest sõltub paljude inimeste tulevik. Nii leiab ta end päikesega kõnelemas, Reostuse tekitajat taga ajamas, Ricki seljas läbi kõrge rohu rühkimas ning sõprussuhteid loomas ootamatute tegelastega.
Kazuo Ishiguro on loonud jutustuse, mille keskmes on taaskord alandlik abiline, kelle töö on teenida teisi. Omapärased ning kohati lapselikud mõtted, mille tunnistajaks me läbi Klara oleme, panevad meid sügavalt mõtlema tehnoloogia ning selle võimaluste üle. Ishiguro kirjutab maailmast läbi Klara silmade omapärasel viisil, jättes tõepoolest mulje, nagu kogeksime me kõike läbi masina. Lihtne aga kaunis kirjastiil hoiab lugejat enda kütkes viimaste lehekülgedeni, mis tekitab soovi haarata kätte järgmine Ishiguro teos.
Soovitan seda kõigile, aga eriti neile, keda huvitab tehnoloogia ja selle tulevik ning (moraalsed) küsimused, mis paratamatult esile kerkivad.
***
Ilmunud: Varrak, 2022
Leia e-kataloogist ESTER
Ellika Eero
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja