Mulle tuli suure üllatusena, et Viivi Luige proosateos „Salamaja piir“ ilmus esmakordselt juba 1974. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas. Minul jäi see raamat siis küll kahe silma vahele. Kui 1985.aastal ilmus Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“, siis mäletan selgelt isegi täpset kohta ja hetke, kuidas seda raamatut „neelasin“ ja nautisin.
Praegu tundub mulle isegi uskumatuna, et mõlemad raamatud üldse nõukaajal ilmuda said. Üllatab ka see, et „Salamaja piir“ on kirjaniku esimene proosateos tema varem ilmunud luulekogude järel.
Raamatu peategelane on noormees Mark Renter. Tal on sõber Augustin, kellega koos ta jalutab ringi Tallinnas ja joob veini. Mark armub tüdrukusse, kelle nimi on Ilse. Poiss tuleb oma isakodust ära, üürib Pääskülas elamise ning tahab alustada kooselu Ilsega. Selgub aga, et Ilse eelistab klaveriõpinguid pereelule.
Pealtnäha on see lihtne noore inimese iseseisvumise ja küpsemise lugu. Samaaegselt räägib raamat palju sügavamatest asjadest, nagu mälu ja mäletamine, enesetaju, piiride seadmine endale ja teistele, loodusega kokkusulamine. Lugedes tekib kummaline ja müstiline tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma ning siis äkki saad aru, et juba juhtuski, sest jõudsid raamatut lugedes oma sisemiste mõteteni ehk oma „salamajani“.
Julgen öelda, et see on filosoofiline teos, mis kombib tegelikkuse ja näilisuse piire ning nende mõistmist. Mõni näide raamatust: Mark jääb lapsena veidikeseks ajaks õunaaeda üksi, kuni isa naabri juurde läheb. Üksi jäädes ta mõtleb: „Praegu pole isa olemas. Isa jaoks pole praegu Marki olemas. Isa mõtleb küll, et Mark on krundi peal, aga kuidas ta seda teab? Ta ei näe ju seda, et Mark krundi peal on! Isa mõtleb, et Mark sööb võileiba, aga Mark kaevas augu. Tähendab, isa jaoks on olemas üks teine Mark. Isa, keda Mark ei näe, pole tema jaoks olemas ja Marki ei ole isa jaoks olemas. Või on nad olemas ja hoopis teised inimesed.“ (lk 8).
Mark soovib iseseisvuda, lahkuda kodust, kuid kardab seda sammu ette võtta ja teha oma vanematele teatavaks. Ta julgustab end mõttega: „Margi tuba on isa korteri tuba. Ilse tuba on ühiselamutuba. Augustinil on oma tuba. Nüüd tahab Mark ka oma tuba. Kas ta ise teab ka, mispärast ta tahab. Hea küll, Ilse pärast.“ (lk 35)
Raamat puudutab ka kestvuse ja mälu teemat. Kui oluline on meile lapsena kogetu edasises elus? Kas, mida ja kuidas mäletada või mälust kustutada? „Kui nüüd Margi elu oleks kas või üks ilmutatud film, siis saaks käärid võtta, vahepealt rodu pilte välja lõigata ja otsad hea tuubiliimiga jälle kokku kleepida.“ (lk 48)
Soovitan kindlasti lugeda Maarja Vaino sisukat järelsõna. Ja kes soovib veel enam süveneda, siis soovitan käesoleva aasta 9. septembri Vikerraadio saadet „Loetud ja kirjutatud. Viivi Luik „Salamaja piir““, (lindistatud kirjandustänava festivalil). Selles kuuleme Viivi Luike rääkimas ja arutlemas koos Maarja Vaino ning Joonas Hellermaga.
Viivi Luige proosaraamat „Salamaja piir“ pole kindlasti lihtne lugemine. See vajab süvenemist ja kaasamõtlemist. Vikerraadio saates võrreldi seda isegi Antoine de Saint-Exupèry raamatuga „Väike Prints“.
Head lugemist!
***
Ilmunud: EKSA 2023 (esmatrükk 1974)
Leia e-kataloogist ESTER
Ülle Alt
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik seenior