Mida teab tavaline eestlane neandertallastest? Vast seda, et meis on umbes 2%, mõnes piirkonnas kuni 4% neandertallase DNA-d. Eeldatavasti on nähtud ka kaasaegset neandertallase kujutist. Võib olla on kõrvu kõlama jäänud, et nad olid Homo sapiensist rumalamad ja saamatumad. Mida me tegelikult aga teame sellest, mida nad sõid, kuidas elasid, millised olid nende tunded? Hea võimalus selle ja kõige muu teada saamiseks on lugeda Rebecca Wragg Sykesi raamatut.
Meie iidseid sugulasi lähemalt tundma õppides avaneb pilt tarkadest ja asjatundlikest, kohanemisvõimelistest, katsetavatest ja edasiviivatest hominiinidest. Nagu kaasaegne inimene, olid neandertallased väga erinevad ja mitmetahulised, nad elasid laial territooriumil ja erinevates kliimapiirkondades. Kindlasti ei olnud nad stereotüübiks kujunenud lumehanges kükitavad metslased.
Autor laotab raamatu lehekülgedel lugeja ette arheoloogilisel tõendusmaterjalil põhineva põhjaliku ülevaate neandertallaste elust ja surmast, nende kasutuses olnud keerukatest tööriistadest ja nende vestmise tehnikatest. Me saame teada, milline oli meie kaugete sugulaste toidulaud ja „kokakunst“. Üheks neandertallaste väljasuremise põhjuseks on peetud nende kitsast toidusedelit. Sykesi esitatud arheoloogilised leiud tõendavad aga vastupidist. Nende menüü oli väga mitmekülgne, alates taimedest kuni suurulukiteni. Autor tutuvustab lugejale, milline oli neandertallase keha, luustruktuur ja kuidas see sobitus nende intensiivse ning nomaadliku elustiiliga. Minu jaoks oli raamatu üks huvitavamaid ja meeldejäävamaid fakte tohutu toidukogus, mida neandertallased endale sisse pidid ahmima. Nomaadlikuks eluviisiks sobiv jõuline keha ja keerulised elamistingimused nõudsid kõvasti kütust. Päevane energiavajadus oli 3500–5000, mõnel juhul võib-olla isegi kuni 7000 kilokalorit. Raamatu lõpus pakub autor ka omapoolse nägemuse neandertallaste väljasuremise põhjustele.
Lisaks suurele hulgale informatsioonile neandertallaste kohta annab raamat hea ülevaate arheoloogia arengust pooleteise sajandi jooksul. Tänapäevane tehnoloogia võimaldab uurida ja tõlgendada leide viisil, mis aastakümneid tagasi ei olnud võimalik. Lugu neandertallasest on alles alguse saanud.
Raamatu lugemise teeb eriliseks pidevalt tajutav autori kirg arheoloogia ja neandertallaste vastu. Kirjaniku suurest austusest ja hoolivusest neandertallaste suhtes annavad aimu poeetilised sissejuhatused peatükkide alguses. „Hõimlased“ on kõikehõlmav ja detailirohke ning nõuab lugejalt süvenemist ja kaasamõtlemist. See ei tee raamatut aga raskesti loetavaks. Üksikasjalikkus ja teadmiste rohkus annab aimu kirjaniku suurtest teadmistest.
Raamatu autor Rebecca Wragg Sykes on arheoloog, kirjanik ja teaduse populariseerija. Oma saavutuste eest paleoliitikumi ja neandertallaste tutvustamisel on ta pälvinud mitmeid auhindu. Samuti on käesolev raamat võitnud auhindu, muulhulgas 2021. aastal PEN Hessell-Tiltman auhinna. Selle auhinna pälvivad Suurbritannias välja antud kõrge kirjandusliku väärtusega populaarteaduslikud ajaloolised teosed. Briti arheoloogia ajakiri Current Archaeology on teose valinud ka Aasta raamatuks 2021.
Viimased sõnad kuuluvad autorile.
„Vaadake nende varjude taha ja kuulake, mis teile vastu kajab, sest rääkida on neil nii mõndagi. /… / Kõige uhkem on neandertallaste puhul see, et nad kuuluvad meile kõigile ega ole umbtee või minevikunähtus. Nad on päris siinsamas – minu kätes, kui ma neid sõnu kirjutan, ja teie mõtetes, kui te neid sõnu loete.
Lugege seda lugu ja saage oma hõimlastega tuttavaks.“ (lk 16)
***
Ilmunud: Äripäev, 2022
Tõlkinud: Ivika Arumäe
Leia e-kataloogist ESTER
Brigit Bakhof
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja