Ben Aaronovitch „Londoni jõed”

See raamat sattus minu lugemislauale asjatundja soovitusel, sest nii teos kui autor olid siis veel mulle uued ja tundmatud. Soovitus tabas aga naelapea pihta – just sellist maailma ja atmosfääri olingi ma lootusrikkalt kirjeldanud, mis selles raamatus lahti rullus. Eelkõige hindaksid seda romaani need, kes pingsalt ootavad Jim Butcheri „Dresdeni failide” järjekordset osa, aga kindlasti ka teised seiklusulme, linnafantaasia ja kergema krimi fännid. Peamiselt võlub siin hea tõlkija poolt tundlikult ümber pandud meeleolu koos külluslikus valikus žanrile oluliste elementidega, aga ka hoogsalt arenev lugu ja, mitte vähetähtsana, autori hooliv suhtumine tegelastesse.

Londoni jõed on linnafantaasia Londoni kaasajas, mis on samal ajal ka krimiromaan. Veel täpsemini öeldes politseiromaan – teate küll, selline, kus verisulis kordnik satub oma esimese õõvastava sariroima lahendamise juurde. Ta püüab selle käigus leida oma rada süsteemis, käekirja uurijana ning paralleelselt tabada kuulumise ja esile tõusmise tervislikku tasakaalu oma lähimate töökaaslaste, teiste ambitsioonikate kollanokkade seas. Või siis leidub seal mõni elukogenud ja küüniline komissar, kes ise samal ajal süsteemi tülikamaid tahke küünarnukiga kuupeale saates ning haigutuse ja viskipudeliga pereprobleeme mahendades uurib esmapilgul tüütuseni tüüpilist mõrvalugu, milles paratamatult hakkab seekord silma torkama mingi Tavatu Lugu.

Selles romaanis leiame midagi mõlemast tüübist. Noorukesed politseinikud on olemas, küünikuid veterane samuti mitu. Seda juhul, kui esmahinnangus saab kindel olla ja mõne kõva koore all ei peitu aateline, idealistlik ja salaja oma optimismi säilitanud õiguserüütel. Kiiresti triviaalsust minetavad verised roimad on samuti toime pandud ja vajavad uurimist, tarides lugejat kaasa läbi järjest pimedamate nurgataguste. Värvikirevasse tegelasgaleriisse mahuvad kummitused, vampiirid, võlurid (ja võluritest politseinikud) ning jõevaimud. Romaani üks plaan ongi tervenisti Thamesi massiivse jõgikonna ja sellega seotud genius loci võrgustiku kanda, mille moodustab rivaliteedist ja iidsetest tavadest läbi imbunud, aga ka truudusest ja kiindumusest põlev paigavaimude arvukas suguvõsa. Mingil määral maffiaperekonda meenutava kollektiivse jumaluse nimetamine tagasihoidlikult „Londoni jõgedeks” peidab muidugi lugeja eest selle tegelikku mõjuulatust ja veel üsna koomilisel moel – poleks ime, kui raamatu kaanekujundus ning pealkiri ilma mõne korraliku vihjeta mitte ulmelugejate, vaid üksnes geograafiahuviliste tähelepanu äratab! Teisest küljest muutub just see Londoni geograafia Aaronovitchi käsitluses käegakatsutavaks ka nende jaoks, kes ei ole isiklikult sattunud veel Londonit külastama ega ole ammugi tuttavad selle õhustiku ja erinevate linnaosade koloriidiga. 

Teine läbiv telg romaanis võiks aga olla kokku võetud kui “vanad võlad” – ka võlumaailmas ei ole tasuta lõunaid ega anta seal ilmaaegu andeks süütegusid – reeturlikkus ei aegu! Uurimise käigus voolab lugeja ette paras ports Londoni ajalugu sellisena, nagu ta suure impeeriumi tsentris tunduda võis. Rõhuasetus on just varjatule ja kulisside tagusele nii ühiskonnaklassides kui ka maailmanägemuses. Ning et, nagu öeldud, miski pole tasuta, ei tule ka võlujõud selles maailmas tegijate kätte pelga sisikonnast tõusva intuitsioonina, ei kiirelt leitavate teadmiste kujul ega ka kõrgemate jõudude poolt vasakule ja paremale pillatud võluamulettide näol. Võlujõud vajab hoopiski teoreetilist tutvumist ja praktilist, igapäevast ja päris kurnavat treeningut. Peategelase karjääripööre politsei võlukunstiosakonna rüppe ei tähenda seega osutumist salavõimetega äravalitud geeniuseks, vaid meenutab pigem tehnikakõrgkooli astumist. Kusjuures on õppekava kokku pandud puhkuseasendaja poolt ning eeldusaineid puistatakse kiiruga juurde alles pärast kriitilise vajaduse ilmnemist.

Tegu on ometi optimistliku, isegi lõbusa lugemisega, kus hoogne tegevus toob kaadrisse lisaks pingele ja mõningale paanilisuselegi ikka ja jälle ootamatut abi ning lahendusi. Peategelasel pole lihtsalt aega masenduses vaevelda, kui ta sekeldab nii tunnistajate ja kahtlusaluste kui ka kaaspolitseinike ja toetajatega ruumis ja ajas. Kõigele lisaks üritab nälgivat noorukit lõpuks ometi paksuks sööta osakonna peakorteri majapidajanna, kelle olemus ja päritolu võiks ehk olla klassifitseeritud sõnaga “huvitav”.

Kui tegevuspaik on kunagise koloniaalimpeeriumi süda, siis ilmselt ei ole massiivne kiht kohalikku ajalugu (pisteliselt puutub lugeja kokku julgelt üle tuhande aasta jagu teatriajalooga) mitte ainus pärand, millega suhestumisest tegelased ei pääse või millest mööda minek tekitaks loosse mõningase vaakumi. On aga muljet avaldav, millise orgaanilisusega on kultuurilist mitmekesisust käsitletud: see ei püüa jääda pimedaks ega pinguta samas üle. Tõesti, ka autor peab seisukohta omama ning kuna ta kogemused ei toetu kaudsele uurimistööle vaid oma lapsepõlvekogemusele ja sõprade-naabruskonna elatud eludele, siis see tema vaade paistab olevat samal ajal nii kaasav kui ka optimistlik, unustamata jällegi seda vanade võlgade teemat. 

On olemas üks lojaalsuse erivorm, mida autoril on õnnestunud loo fookusesse tuua ja mida mulle romaanis kohata meeldis. Nimelt võib teinekord tekkida olukord, kus ametiau ja -kuuluvus võivad osutuda elupäästvaks. See võib kutsuda tegelase meeleheitehetkel ümbruskonnast esile omamoodi jõuvälja, mis mobiliseerib kõik selle vastastikkuse lojaalsussuhte poolt märgitud väed spontaanselt ja üksmeelselt kaitsele koonduma. Olgu tegu haavatud kolleegi katma tõttavate politseinike, ühiskondlikku mure korral ritta astuvate raamatukoguhoidjate või “langenud” kaaslase asemele astuvate kohvikuteenindajatega. Motivaatoriks on siin midagi hoopis kõrgemat kui kõige esmasem kohusetäitmine. Kohata sellist äratundmist romaani tegevustikus on kõigepealt ehk lihtsalt lugeja jaoks liigutav märkamine. Minu meelest aga iseloomustab selliste momentide tabamine eelkõige just väga tundliku silmaga autoreid, kes võtavad vaevaks mõelda motiivide taha ja hingeelu sisse mitte ainult “tumehallidel” aladel roimade ja eksimuste tagamaid selgitades, vaid andes meile ka midagi ilusat ja heledat, millesse uskuda.

Autor on stsenaristina panustanud ka kultussarjas „Doctor Who” (ning üksi või kaasautorina kirjutanud kolm sama sarja teemalist harg-romaani), mis on juba iseenesest paljude jaoks visiitkaart. Seekord on ta põhjalikult ette valmistanud mitmekihilise, korraliku maailma oma palavalt armastatud kodulinnas ja kavatseb sellest meile pikemalt pajatada. Suure rõõmuga avastasin, et Londoni jõgede seerias on juba olemas kümme romaani (mis loodetavasti leiavad järjest tee ka eesti keelde) ning kamaluga mitmesuguseid kõrvalepõikeid, aga ka mitmeosaline koomiksisari. Julgeksin tähelepanu investeerida küll!

***

Ilmunud: Tänapäev, 2023

Inglise keelest tõlkinud Sash Veelma

Ben Aaronovitch „Londoni jõed” e-kataloogist ESTER

Ben Aaronovitch „Rivers of London” e-kataloogis ESTER

Tea Roosvald

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

1 thought on “Ben Aaronovitch „Londoni jõed”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga