Riad Sattoufi autobiograafilise faabulaga graafiline novell on absoluutne sarkasmi ja siiruse kompott, mis üllatab oma vahetuse ja geniaalsusega. Riad Sattouf jutustab novellis loo oma lapsepõlvest vahelduvas keskkonnas koos bretoonist ema ja süürlasest isaga, kes oli õppejõud ning võinuks töötada Oxfordi Ülikoolis, kuid eelistas selle asemel kolida Prantsusmaalt Muammar Gaddafi režiimi all tegutsevasse Liibüasse ja hiljem Süüriasse. Väikese Riadi isa oli suur Saddam Husseini fänn ja veetis suure osa oma ajast raadiot kommenteerides ning panarabismi ideesse sukeldudes.
Novelli suurim võlu on selle jutustusviis väikese Riadi silmade läbi, kes oli väga ebaharilikult tähelepanelik ja andekas laps. Riad jälgis inimesi ning keskkonda enda ümber ning taipas üllatavalt paljutki. Veetes suure osa ajast kas omaette või mõne üksiku naabrilapsega mängides, õppis ta joonistama. Suur oli Riadi šokk, kui ta pandi lasteaeda. Nähes teisi lapsi, ei saanud ta aru, miks nad ei suuda mängida, ühelegi küsimusele vastata ega vestlust pidada. Ka joonistada ei osanud nad, vaid ainult sokerdada. Kartusest üksi jääda, hakkas Riad neid imiteerima. See Riadi eluseik liigutas mind suuresti nagu ikka liigutab lugejat äratundmine ja samastumine raamatutegelastega.
Suurepärase satiirina mõjuvad ka autori enda kommentaarid laps-Riadi kohta nagu näiteks „tõeline memmekas“, kui ta laste kakluses juuksetutist ilmajäänuna nuttes ema kampsuni alla puges. Riad pani tähele ka oma ema hämmingut ja kohkumust elades ühiskonnas, kus koheldi naisi hoopis teistmoodi, kui nemad Prantsusmaal harjunud olid. Meeste toast toodud näritud kondid ei tekitanud isu ja keel, millest ema aru ei saanud, tähendas veelgi väiksemat iseseisvust sel tema jaoks kummalisel maal.
Ka väike Riad ei suutnud päriselt kohaneda ei Liibüas ega ka Süürias, kuigi lapse jaoks oli keele õppimine palju kiirem protsess. Riadi nõod ei võtnud teda omaks ning kiusasid, lubades teda lausa ära tappa ja hüüdes „yahudi!“1 tema blondi juuksepahmakat nähes, mis sugugi ei meenutanud araablast. Novell muutub arenedes üha tumedamaks sedamööda, kuidas isa pettub oma sugulastes ja mida rohkem väike Riad hakkab teda kartma. Lootus jääda pärast uut kolimist elama Prantsusmaale ja mitte saada oma nõbude poolt ära tapetud, lahtub, kui isa otsustab tagasi Süüriasse kolida, et tema pojast saaks ikka tõeline araablane.
Autor töötab Prantsuse satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses koomikseid joonistades ning on enda kohta öelnud: „Minu rahvus on karikaturist!“ Selline enesemääratlus õigustab end täiel määral ning pean ütlema, et autori algne kartus, et teda võiks hakata peale novelli ilmumist kuidagi marginaliseerima, ei pea kindlasti paika. Ülimenukat graafilist romaani on müüdud maailmas kolme miljoni jagu ja tõlgitud 23 keelde. Ülejäänud viis osa ei ole veel eesti keelde tõlgitud, kuid kuna Kadi Kolki tõlge on niivõrd hea, siis eelistan tema oma muule igal ajal ning oodates uusi tõlkeid loen novelli teistkordseltki läbi.
***
Ilmunud: Varrak 2023
Leia e-kataloogist ESTER
Annika Lindok
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja