Vihma sadas selles raamatus palju, nagu ikka tüüpilisel Eestimaa sügisel. Aga kes oli see salapärane kass ja mis tal oli tegemist vihmaga? Vihmakass on peoleo rahvapärane nimi, aga võin avaldada saladuse, et peoleodega siin raamatus tegemist ei ole. See on nüüd selline raamat, kus tegelikult eriti palju ei toimugi, tegevus muudkui keerleb ja keerleb ümber mingi punkti ja tundub, et ei jõuagi kuhugi. Kas tegelikult ikka jõuab, või mitte, ei saa avalikustada, siis pole tulevastel lugejatel enam midagi oodata sellest raamatust.
Peale selle raamatu lugemist küll kuhugi üksildasse metsatallu elama minna ei soovi. Või tegelikult isegi üheks ööks mitte. No päeval ehk veel võiks, muidugi, kui vihma ei sajaks sel päeval… Ma ei saa öelda, et tegemist oleks õudusromaaniga, aga sellise kõhedusromaaniga kindlasti küll. Vihmakassi lugu passib autori sõnul hästi iseloomustama sõna „etnohorror“ ehk õuduselement segatuna rahvapärimusega. Rahvapärimustega põrkavad raamatus kokku nii tegelased kui lugeja. Ja mis siis on ühe rahvapärimuse taga, kas ainult fantaasia või siiski ka tegelikkus, mis on aegade jooksul veidi moondunud? Loodus on võimas ja väekas ning kui lisada veel paras annus fantaasiat, tekib küllalt jutte, mis ei ole alati ilusad ja ohutud, eriti kui tegevuskohaks on hämaruses ja vihmasajus mets.
Kaks noort inimest kolivad Läänemaale teistest eraldatud metsa sees asuvasse tallu elama. Naine töötab kodukontoris tõlkijana, mees on sunnitud endiselt sõitma linna tööle ja on pikad päevad eemal. Naine märkab aias õunapuudel imelikke sügavaid vagusid, nagu keegi oleks küüntega tõmmanud. Kas on tegu mõne metsloomaga? Naine läheb lähedal asuvatesse taludesse uurima, mida sealsed eakad elanikud teavad või arvavad. Kuid ta satub salatsemise keskele, kus küll vihjatakse salapärasele vihmakassile, aga ei räägita, kes ta siis tegelikult on. Aega mööda saab ta teada ka, et seal talus, mille nad ostsid, ei ole olnud kõige paremad lood. Seal on mitu noort naist kahtlastel asjaoludel surnud. Midagi seal talus on imelikku ja müstilist. Kui ta aga järjest sügavamale oma uurimisega laskub, siis hakkab ka talle järjest rohkem tunduma, et ta ei tee enam vahet, mis on päris ja mis meelepete. Ühelt poolt õhutavad külavanakesed oma rahvajuttudega tema vaimset ebakindlust ja teiselt poolt mees, keda suurem osa ajast koduski pole, ei oska ka tuge pakkuda ja pigem paneb oma käitumisega naise kõiki oma tegevusi varjama ning salatsema. Lugu muudkui kuhjub ja kuhjub, kuni ühel hetkel ei saa ka lugeja enam aru, mis siis on reaalselt ja mis vaid tegelaste ettekujutustes.
Mulle see raamat meeldis, või pigem oleks õigem öelda, puges naha alla ja paneb ka peale läbilugemist veidike käekarvu püsti tõusma. Hea, et ma suure külma ja lumega sattusin seda lugema, mine tea, mis tunne oleks veel olnud, kui samal ajal oleks akna taga vihm rabistanud ja puud kohisenud…
***
Kirjastus: Rahva Raamat 2023
Ilmunud: e-kataloogist ESTER
Daire Lüüs
Eestikeelse osakonna raamatukoguhoidja