Aafrika katus, 5895 meetrit kõrge Kilimanjaro, on kõrgeim mägi Aafrikas ja Tansaania kõrgeim tipp. Ta paikneb üksi keset tasandikku, olles seega maailma kõrgeim eraldiseisev mägi. Selle mäe otsa ronides on võimalik läbida viis kliimavööndit.
Raamatu autor Janika Vaikjärv on Kilimanjarot vallutanud juba seitsmel korral. Tegelikult, mitte vallutanud, vaid seal roninud. Midagi nii suurt ja imelist ei tohi vallutada. Raamatus räägitakse Kilimanjarost , mägimatkamisest, aga ka eluolust Aafrikas eesti naise silmade läbi. Raamatu peatükke juhatavad sisse ja ilmestavad autori enda lühikesed luuletused, mis seonduvad hästi raamatu sisuga. Aegajalt muutub autor üsna filosoofiliseks, saame osa tema eneseotsingutest, mõtetest, tunnetest. Selliste loodusjõudude meelevallas olemine ja pidev meeletu eneseületamine muudabki mõttemaailma ja kohe kindlasti ka väärtushinnanguid.
„Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“ Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.“
Selles raamatus saab kaasa elada autori ja tema kangete matkakaaslaste mitmetele rännakutele Kilimanjarol. Saab aimu ka selle matka materialistlikumast küljest. Tuleb välja, et matk ei koosnegi ainult mäkke ronimisest, vaid sellele eelneb ka suur ja keeruline logistika ning asjaajamiste labürint. Saame kõigest põhjaliku ülevaate- matkaradade planeerimisest, varustuse hankimisest, matkajate leidmisest, õige riietuse ja jalatsite valimisest ja veel väga paljust.
Ja siis see ronimine. Miks küll, tuikab mu kuklas küsimus. Miks teha oma elu nii raskeks, on ju nii palju meeldivaid ja esteetilisi võimalusi sportimiseks ja vaba aja veetmiseks kaunites paikades. Miks peab segi oksehoogude ja minestamistega ronima, õhk otsas ja jalad lõhki, selleks, et ennast leida? Raamatust selgub, et on palju toredaid inimesi, kes teavad, miks peab seda tegema.
„Minu jaoks on kõige huvitavam, kuidas hoolimata ilmast ja enesetundest ajame end igal hommikul püsti ja asume teele. Me kannatame, kuid läheme edasi. Me ei anna nii lihtsalt alla ja tuleme endaga toime. Kodus piisab, kui õues veidi tibutab, ja juba ma ei viitsi jooksma minna. Mäel aga võin olla täiesti läbimärg ning kuivatada öösel magamiskotis oma keha peal pükse ja särke. Märgadesse saabastesse topin jalgade ümber vaheldumisi sokke ja lõhkilõigatud kilekotte. Mind ei häiri, et päike põletab ära mu nina ning et nii mõnelgi korral olen mäest alla tulles kaotanud varbaküüned. Ma lähen edasi ja saavutan eesmärgi. Ja see tunne on imeline. Nii võiks olla ju kõigega, mis ma ette võtan, kuid ometi on loobumisi koduseinte vahel kuhjaga rohkem. Ju ma siis käin Kilimanjarol ennast heas mõttes kasvatamas.“
***
Ilmunud: Petrone Print, 2016
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Eike Lille
Tondi raamatukogu juhataja