Esimene emotsioon raamatut lugedes on arusaamatus, kes on kirjutatu autor. Väljendusviis on koolilapse kodukirjandi tasemel. Järgmiseks kerkib üles küsimus, kuidas on sisse lipsanud arvestatav hulk vigu, kuigi see on viimasel ajal väljaantavate raamatute puhul kujunenud pea tavaliseks. Häirib siiski. Kolmas emotsioon: kui siiras see raamat ikka on. Kas peaks kaasa tundma? Aktsepteerima ja andestama?
Mis sunnib vabameelset noort inimest üldse niivõrd ekstreemseid otsuseid nagu abielu moslemiga või usuvahetus üldse langetama? Igavus, muretus, põnevuseotsing? Pole vast midagi hullu, kui eneseharimise mõttes tunda huvi islami kui nähtuse vastu. Mõistan, et noor ja ennast otsiv inimene on samas ka mõjutatav mängukann halbades kätes. Ei maksa aga öelda, et kohates pargis oma tulevast esimest meest ning vesteldes tollega sai ta äkki „valgustatuks“. Nii „ajupestud“ saada ning ise muutuda hulluks ekstremistiks ja siis pärast 16 aastat „hullust“ taas ususallivaks – millistel põhjustel? Kahtlen, kas autori arvamus taas nii kardinaalselt muutus oma kaasmaalastest, „patustest“ kristlastest ja ateistidest. Kui oled end lasknud lollitada juba kaks korda, siis milline on garantii, et ka mitte kolmas ja neljas kord ei või kõik korduda. Naine, kes on olnud mängukann ja võib lasta iga hetk uuesti end järgmisel terroristil ümber sõrme keerata. Kas saab uskuda ümbersündi, oma tegevuse täielikku mõistmist? Nagu kaanetutvustus ütleb, et see on armastuse lugu. No andke andeks! Mis on toimunud selle naise ja ema peas?
Öeldakse, et püüa mõista ja mitte hukka mõista. Põgenemine tagasi turvalisse endisesse koju, justkui oma tegude rehabiliteerimiseks? Kas see on lõpuni aus? Nähes ka „Pealtnägijas“ intervjuud autoriga, ei veennud see mind küll intervjueeritava siiruses.
Kuidas on võimalik, et paduekstremistist mosleminaisest saab ühtäkki taas pattukahetsev riigitruu kodanik? Ehk – kui elu läks liiga keeruliseks, siis pöördumine heaoluühiskonna ja armsa kodumaa ning vanemate rüppe tagasi tagab ellujäämise ja ülalpidamise. Ja siis hädaldada, et elu on raske abirahaga äraelamisel… kipub tunduma vägagi silmakirjalik.
Raamat kui sissetulekuallikas? Andestuse otsimine? Kas on ta nüüd sellepärast parem inimene, et on justkui mõistnud (ja kas ikka on) oma rumalust ja tegusid? ISIS on üldmõistetavas plaanis inim- ja ka islami enese vaenulik. Isehakanud usufanaatikute seaduste kehtestamine – no kuhu jääb terve mõistus? Aga tore, et vähemalt jagus julgust ja oidu sellest hullusest distantseeruda.
Kuid minu silmis on raamatul ka oma positiivne sõnum. Ehk õpib nii mõnigi noor sellest. Või on see kergelt kirjutatud kirjatükk abiks mõnele lapsevanemale, kes on jätnud oma võsukese „vabalt“ kasvama. Äärmiselt aktuaalne teema hullumeelse maailma meie praegu veel suhteliselt turvalises maanurgas.
***
Ilmunud: Varrak, 2016
Tõlkinud Tiina Mullamaa
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja