Kaks õde. Kaks südant. Kaks unistust. Kaks elu. Üks keha. Lugu Siiami kaksikutest, kurb, valus ja kaunis värssromaan.
Loo mina-tegelane on üks õdedest, Grace. Enda ja kaksikõe Tippi olukorra kohta arvab ta:
„Tõde on selline:
just nõnda juhtub,
kui olete teineteise küljes kinni nagu meie,
sest keha keeldus kangekaelselt
viljastumisel kaheks lõhenemast.“ (lk 43)
Tüdrukute elu on üsna üksluine. Kuni 16. eluaastani oli neil kohaliku omavalitsuse poolt finantseeritud koduõpetaja, sõpru-tuttavaid aga mitte, arstid küll olid, aga… see pole ju päris see. Grace küsib, et „Kust kohast?“ –
„Meil on sugulasi,
kes meid sallivad,
ja õde, kellega mõnikord hängida.
Kuid sõbrad?
Kust kohast me neid peaksime leidma?“ (lk 66)
Kui tüdrukud said 16-aastaseks, siis tuli neil päris kooli minna. Õnneks suutis linnavalitsus tasuda pisut privaatsema erakooli õppemaksu. Koolimineku eel tuli igasuguseid arstide ja terapeutide visiite teha. Huvitav oli näiteks see, kuidas tüdrukud kahe erineva terapeudi juures vestlustel käisid. Individuaalvestlused… ja tehti seda nii, et kui üks tüdrukutest rääkis, siis teisel olid samal ajal kõrvaklapid peas ja vali muusika mängis.
Koolis, justkui huntide seas aga leidsid nad sõpru, mitte küll palju, kuid Jonist ja Yasmeenist oli neile nii seltsi kui ka suurt rõõmu:
„„Püha müristus!
Te olete ju vapustavad!“ ütleb Yasmeen,
ilma et ta näost paistaks jälestust,
ja see on minu meelest
päevale üpris kena algus.Pealegi see, mida ta ütles,
on tõsi.
Jah, tõesti see on vapustav, et me jäime emaüsas
ellu.
On vapustav, et me sündides
ei surnud.
On vapustav, et oleme elus püsinud juba
kuusteist aastat.
Aga mina ei taha olla vapustav.
Siin küll mitte.
Tahan olla sama igav kui kõik teised.“ (lk 52-53)
Yasmeenist ja sõprusest veel:
„Ja näib, et tal on üksainus sõber,
vahest rohkemgi kui sõber,
poiss nimega Jon,
kes kunstiõpetuses end meile tutvustab,
sirutab käe ja
vaatab
kordamööda
Tippi ja minu otsa,
nagu oleksime tõesti
kaks eraldi inimest.“ (lk 57)
Uutel sõpradel on ka oma mured…
„Yasmeen katkestab viimaks
vaikuse ja ütleb:
„Ma sain HIV-i emalt.
Ta ei teadnud midagi sellest. Ta lihtsalt sünnitas ja
toitis mind rinnaga, nii et mul polnud mingit
pääsemisvõimalust.
Imesin selle jälkuse tema seest endasse.“/…/
Tippi võtab mul käest ja surub end lähemale,
sest me teame, mis tunne on Yasmeenil,
mis tunne on sünnist saati kanda
oma ema needust,
millest ema ise midagi ei teadnud./…/
Tänased teadlased juba teavad, et ema
ei teinud midagi valesti,
et see ei olnud ema süü,
et meie ebanormaalsus ei lekkinud välja ema
mõtetest
nagu roiskunud vesi puhtasse ojja,
viljastumisel juhtus lihtsalt äpardus,
munarakk
ei jagunenud,
nagu pidanuks.“ (lk 192-193)
See ei ole kahjuks õnneliku lõpuga lugu.
Tahan kiita autorit, et ta on selle teema endale põhjalikult selgeks teinud ja õdedest väga hea ja omapärase stiiliga raamatu kirjutanud.
Oma järelsõnas kirjutab Sarah Crossan:
„See raamat on küll väljamõeldis, kuid Tippi ja Grace’i elu, nende tunded elust Siiami kaksikutena ja paljud detailid selle kohta, kuidas avalikkus nendesse suhtus, põhinevad tegelikult elavate või praeguseks juba surnud Siiami kaksikute lugudel. /…/
Selle raamatu kirjutamiseks tehtud uurimistöö oli piinarikas. Olen palju tunde nutnud, lugedes või vaadates lugusid vanematest, kes kaotasid oma lapsed, või kaksikutest, kes kaotasid oma õe või venna. Samas on selle raamatu kirjutamine olnud mulle suur au. See on hindamatu väärtus mitte üksnes mulle kui kirjanikule, vaid ka mulle kui lapsevanemale, sõbrale, abikaasale ja tütrele – olen saanud aja ja võimaluse arutleda, mida õieti tähendab olla üksikisik, ja veel tähtsam – mida tähendab armastada teist inimest.“ (lk 381-382)
***
Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Kristina Uluots
Kirjastus Varrak tutvustus raamatule.
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik