Neljas Sandhamni mõrvalugu. Sandhamni sarja raamatutes lahendab juhtumeid Thomas Andreasson oma kolleegidega. Oluline on ka Thomase lapsepõlvesõber Nora Linde, kes on advokaat. Norale paneb autor küll väga kaasa elama – tore naine, kahe poja ema, kelle isiklik elu hakkab kahjuks justkui mingit serva pidi kohe esimese raamatu alguses kiiva kiskuma.
Neljandas raamatus leitakse psühholoogiatudeng Marcus Nielsen oma ühikatoast pooduna. Kõik viitab enesetapule – mingeid vägivallamärke pole, leitakse isegi arvutil trükitud lakooniline lahkumiskiri, kuigi ilma allkirjata. Kuid keegi poisi tuttavatest ja lähedastest ei taha nagu uskuda, et see enesetapp on. Marcuse ema tungival palvel otsustab Thomas asja natuke põhjalikumalt uurida.
Marcus töötas just ühe oma koolitöö kallal, milles ta pidi uurima gruppi, grupisiseseid mehhanisme, suhteid ja mõjusid. Oma uurimisgrupiks oli ta valinud merejalaväe eriüksuse, rannikujäägrid 70ndatel. Telefoniväljavõtetest tehakse kindlaks, et ta on mitme grupis olnud mehega ühendust võtnud. Siis sureb kummalistel asjaoludel üks tolle rannikujäägrite grupi liige, kes oli paar päeva enne Marcuse surma Marcusega ka kohtunud.
Raamatus praegusel ajal toimuva vahele on pikitud ühe rannikujäägri päeviku sissekanded.
Mulle meeldis väga, nagu ka sarja eelmised raamatud. Oli põnev ja valus. See päeviku viimane sissekanne … uhhh. Ja muidugi meeldivad mulle tegelased – kuidas läheb Thomasel, kuidas Noral poistega – mõnus lugemine!
Igatahes – soovitan, ja kogu sarja muidugi: esimest raamatut „Vaga vesi“ (eesti keeles 2016), teist „Suletud ring“ (eesti keeles 2017) ja kolmandat „Ilmsüüta“ (eesti keeles 2018).
***
Pegasus (2020), 384 lk
Tõlkinud Aive Lauriste
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja