Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina (maini ka loetud novelli pealkirja) ⇓
***
“..Luule tuli Alveri loomingusse üsna hilja – “Tähetund”; “Eluhelbed”, “Lendav linn”, “Korallid Emajões” – kõik on ilmunud alles pärast 1960ndaid aastaid.
Alver kuulus luulerühmitusse “Arbujad” ning teda huvitas ka rahvaluule ja rahvapärane sõnavara.
Betti Alver tegutses peamiselt tõlkijana, Puškini poeemide tõlkeid ja “Jevgeni Onegini” eestindust (1964) peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.
Betti Alveri luuletused olid olemuselt maailma paremaks muutmise koodiga, sageli rääkis ta inimesest, tema piinadest ja ka tema õnnest. Alveri luules on armastus looritatud kurbusega, läbiv joon on igatsus millegi möödunu järele, on lootusest ja noore elu haprusest rääkivaid luuletusi ning sageli rõhutab ta oma mõtteid retooriliste küsimustega. Betti Alveri keel on rikas kõnekujundite, epiteetide, hüperboolide, korduste ja metafooride poolest.” https://klassikaraadio.err.ee/1608843175/luuleruum-tund-betti-alveri-imekauni-poeesiaga
Koguja: suur luuleraamat (2005) ESTERis; „Korallid Emajões“ (1986) ESTERis; „Kotuse lill: viis poeemi“ (2006) ESTERis; Lendav linn“ (1979) ESTERis; „Omajuur“ ESTERis; „Tuju: 10 luuletust“ ESTERis; „Tulipunane vihmavari“ ESTERis; „Tähetund“ ESTERis; „Välgusähvatus allikal“; „Üle aegade Assamalla“ ESTERis; „Üle sõnade serva“ ESTERis; „Üle sõnade serva“ ESTERis.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Betti Alver: Korallid Emajões. Luuletusi (Eesti Raamat, 96 lk)
——————-
See on üks 10-sendise alg- (ja lõpp)hinnaga raamat osta.ee-st. Sai minu raamatuks ja jõudis mu koju…
Ilus, pisut määrdunud kaaneümbrisega luuleraamat (vanemate raamatute puhul vist paratamatu). Marje Üksine illustreeritud.
Ja minu arvates väga sobiv lugemisvara hingedeaega, eriti just hingedepäeval lugemiseks.
Minu isiklik lemmik sellest raamatust, avastatud juba ammu-ammu (lk 25-26):
.
Sa hapramast hapram
siin päikese all –
kas tead sa,
kui raske
on tähemetall?
.
Ainult hapramast hapram
siin päikese all
teab-tunneb,
kui raske
on tähemetall.
Kas vaibub su valu
ja salanutt?
Kunas kuulame
sinuga
ööbikut?
.
Siis
vaibub mu valu
ja salanutt,
kui kõik
jäävad kuulama
ööbikut.
.
Su segane sõna
on hullem kui hull –
kui meeletud-meeletud
silmad
on sul!
.
Olgu segane sõna
ka hullem kui hull –
mu silmad on selged.
Hing
heliseb mul.
Kui naiselik luulekogu! Milline kujundus! Kui palju luulet! Aukartusega ahmisin
endasse aastatest 1931. Luule elab edasi !
Betti Alver “Valgusähvatus allikal”
Ei mäletagi, millal sai loetud luulet viiamti. Sattus kätte luulekogu “Valgusähvatus allikal”, mis sisaldab luulet erinevatest ajastustest. Milline imeline keelekasutus. Puhas kirjanduslik nauding! Peab ikka rohkem lugema luulet. Meeldis väga, hoolimata sellest, et ei ole suur luule lugeja.
“Eluhelbed”
Ma ei oska tema luulekeelt. Ainult 2 luuletust olid mulle mõistetavad.
“Lendav linn”
Soovitan. Annab hea ülevaate Alveri Luule paremikust. Meisterlik sõna valdamine ja tuttav argine maailm tihti koos. Avab silmad argipäeva poeesiale.
Nauding huumorist, üllatus sõnakasutusest. Mind võlub, et igavik on tema luules kohal, tajutav.
“Kotuse lill” Viis poeemi.
Betti Alveri luuletustest oli mul meeles ainult noore täiskasvanuna pähe jäänud read. Enne seda ei olnud ma temast midagi kuulnud, koolipõlves teda ei mainitud.
Kui näen ja kuulen sind,
siis usun salamahti, et noa ja kahvliga
sa võtad ennast riidest lahti.
Peale sügava idee ja teema on autori luules huumor, satiir ja rütm.
Poeemidest meeldis mulle eriti “Kotuse lill”
Karl Murru sõnadega “Kotuse lill” on luuletaja omakuju ja omamüüt, aga ka kiuslikus saatuseloos vastupidanud rahva sümbol.
Soovitan igas eas inimesele, kes midagi kultuuriloost aru saab.
“Tulipunane vihmavari”
Tugevad kujundid, head riimid ja sõnaleiud. Karm, aga õiglane. Vallatu, aga kogu südamest. Vaatab suurt plaani, tunnetab kirkalt. Ehe ja eestlaslik!
Raamat on kirjutatud 1964. (1965), seega minu vanune. Saab kohe 60. Luuletus ise on üks lemmikuid. Selline ehe, sisendusjõuline lapsepõlvelugu. Päriseluline.
Raamatus ka tore ülevaade elust, loomingust ja palju fotosid. Nautisin!
Jaan Krossilt: “Ma austaks siiralt auväärt etiketti ja suudleks teie puhast laupa, Betti!”
B. Alver ” Korallid Emajões”
Ma ei ole eriti suur luulesõber. Siiski imetlen oskust nii väheste sõnadega nii palju ja tabavalt ennast väljendata.
Kindlasti avardab silmaringi ja klassika on klassika.
Olen suur luulesober. Betti Alvere luuletused on mulle alati meeldinud.
Alles hiljuti tuli välja Vaiko Epliku album, mille kõik lood on Betti Alveri luuletused, seega kui nägin ”Raamatuga kevadesse” valikus tema luulekogusid, tahtsin ka ise midagi lugeda. Valisin ”Eluhelbed”, sest ei olnud sellest kuulnud.
Oli kohati päris raske lugemine, kuna kasutusel on palju tuletatud ja väljamõeldud sõnu. Tema mõni luuletus tundub nii isiklik ja täis peidetud mõtteid ja saladusi, et lihtsalt ei saagi aru, kui luuletajat ja tema elu ei tunne.
Mõni teine luuletus jällegi oli väga lihtsasti mõistetav, mõni oli hoopis parajalt huumorit täis. Aga ütleks, et siiski oli üsna raske lugemine.
Minu lemmikud olid ”Sinisuka ballaad”, ”Kuradile mingu mure” ja kõige rohkem meeldis ”Raudsed närvid”, sest see oli selge, lühike, aga nii sügav ja andis palju mõtteainet ja näitas, milline on loomeinimeste nõrkus.
”Raudsed närvid”
Poeet
kesk elupõrgut palub saatust:
”Anna mulle raudsed närvid!”
Ning salakaval saatus naeratab:
”Säh, võta nad ja mine rahuga.
Siitpeale on sul raudsed närvid kogu eluaja.
Siitpeale, õnnelik, sa pole luuletaja.”
Tekkis huvi ka tema teisi luulekogusid lugeda ja uurida tema elu kohta.
Lugesin valitud luuletusi raamatust “Välgusähvatus sillal”. Luuletustes peegelduvad elu, armastuse, kaotuse ja igatsuse teemad, mis on tihti seostatavad inimese eksistentsiaalsete otsingutega. Kogumiku pealkiri viitab kiirele ja võimsale hetkele, mis jääb lugeja meelde nagu välk, mis ühtlasi valgustab ja pimestab.
“Üle sõnade serva”
Ilusad riimluules kirjutatud luuletused Betti Alveri sulest. Mulle meeldib riimluule rohkem kui vabavärss.
Tuleb ette mitmeid tuttavaid luuletusi nagu “Tulipunane vihmavari” ja “Korallid Emajões”. Viimane on laulukski saanud.
Minugi valik oli “Välgusähvatus allikal”. Meeldis, et lisaks tuttavatele luuletustele leidsin sealt ka enda jaoks uusi – kunagi keskkoolis sai Alverit loetud palju! Tänu Eplikule saab Alver taaskord tuttavamaks ka uuele põlvkonnale. Tema sõnaseade on seda kahtlemata väärt.
Betti Alveri valitud luuletused Välgusähvatus allikal. Natuke raske oli lugeda kui eesti keel pole emakeel. Aga õpin ikka midagi ja ilusaid fotosid!
Välgusähvatus allikal.
Betti Alveri aegumatut luulet võib lugeda igal ajal.
Hea valikkogu. Enamus luuletusi on ammused tuttavad.
Soovitan.
Klassika, mis koolist õpitud-kuuldud ja uued märkamised minu jaoks.
Raamat on tuttav, turvaline teada, ent ometi igal hetkel puudutav-liigutav.
“Korallid Emajões”
Soovitan.
Nii oma kodukoha loodusega käsikäes kõndinud luuletaja. Peen looduse taju nii elavas kui elutus. Äratundmine, sugulashing, eakaaslasega kohtumine. Tajuda (loodust) ümbrust nii, et unustad enda, muutud kõndivaks erguks olendiks. Kaob eesmärk, aeg ja ruum…
Erinevalt Underist on Alverit märksa mõnusam lugeda. Tema luuletused on natuke positiivsemad, osad isegi humoorikad (“Ants Ablas”) ning kergemad lugeda ja mõista. “Välgusähvatus allikal” on mõnus väike, kiire ja kokkuvõtlik põige Alveri luulemaailma.
Head ja mõnusad luuletused, eriti meeldis luuletus “Võrdlus”:
…nii umbne kui udu,
nii vihav kui ving,
nii hull nagu elu
on inimhing.
Tore, et “Raamatuga kevadesse” pakub tänavu nii palju luulet. Käesolev kogumik on väga õhuke, kõigile jõukohane. Laenutasin ka “Tulipunase vihmavarju”.
Lugemine läheb nii hea värsiga ja kiiresti. Esimene lugu “Pirnipuu” ajas naerma – nagu ugri-mugri “Tsaar Saltaan”. Järelsõnast lugesin, et Alverit ongi Puškiniga võrreldud varemgi.
Mulle meenuvad kauged hommikud
kui, laevadeks tühjad vaadid,
suus takjapiibud, sõitsime
piki meresid nagu piraadid.
Kui ilm oli vaikne, sageli
me, süljates üle parda,
siis vestsime sõjast ja saatusest
ja et me koeri ei karda.
Mulle samuti meenub poolik jutt
vürstitar Sulamiidist,
kel pää oli piprast, süda puust,
muu aga suhkrust ja siidist.
BETTI ALVER. Nobeli preemia vääriline.
Mulle sattus kätte “Eluhelbed”. Kas sai minu maitsele kehv valik või olen nii palju muutunud, et erilist naudingut ega puudutust ei tundnud. Kooli ajal arvasin Alveri luulest sootuks teisiti. Tuleb minna teist luulekogu nõutama!
“Kotuse lill”
Tore, et “Raamatuga kevadesse” pakub tänavu nii palju luulet. Käesolev kogumik on väga õhuke, kõigile jõukohane. Laenutasin ka “Tulipunase vihmavarju”. Lugemine läheb nii hea värsiga kiiresti. Esimene lugu “Pirnipuu” ajas naerma – nagu ugri-mugri “Tsaar Saltaan”. Järelsõnast lugesin, et Alverit ongi Puškiniga varemgi võrreldud.
Lugesin luulekogu „Omajuur“.
Betti Alveri luuletused on mitmekülgsed ja omapärase käekirjaga, mida on meeldiv lugeda. Meeldisid emotsioonid, mida luuletused edasi andsid.
“Tulipunane vihmavari”
Huvitav kogumik, kuna siit leiab ka luuletaja originaalkäsikirju. Suurepärane luuletaja.
Valisin “Korallid Emajões”. See oli nüüd esimene teos, mida olen Betti Alveri omadest lugenud. Kaunilt kirjutatud luuletused ning samuti mõistsin, miks Alverit peetakse eesti luule üheks klassikuks. Kindlasti loeksin tema teoseid ka tulevikus.
„Välgusähvatus allikal“ oli väga mõnus ülevaade Alveri loomingust – oli nii vanu tuttavaid kui uusi üllatajaid (neid viimaseid küll oluliselt rohkem). Kuidagi tore on aeg-ajalt luulet lugeda igasugu krimi jne vahele.
Lisaks kiidan ka raamatu kujundust!
Lugesin kogumikku ” Oma juur”
Mulle meeldisid enim “Ei tea”, ” Kõrgel aknal” ja nime andnud luuletus “Kotuse lill” .
Samuti “Elul on väikene hingemaa” , seda rida saaks aina jätkata!
Lugesin kogumikku “Omajuur”.
Alveri luule on meie luule tipp. Tema luulet on lihtne lugeda, aga selle lihtsuse taga peitub sügav mõte. Lugedes tekivad rõõm, kurbus, kaastunne, vihas, imetlus. Omajuur on justkui autobiograafia…
Kogumik “Omajuur”
Luuletusi soovitan ikka lugeda. Betti Alveri varasemad luuletused meeldivad rohkem, hilisemad jäävad mõnikord arusaamatuks.
Poeem “Viletsuse komöödia”
———————————————————————————————————————————
Terav, humoorikas ja absurdihõnguline lugu Tartust. Teos on küll esitletud poeemina, aga vormilt siiski proosatekst. Juba selline vormiga mängimine annab edasi autori mõtet piiride painutamisest ja ühiskonna reeglitele mitte allumisest. Läbi teose lugude põimuvad tegelaste lood tervikuks ja lõpuks on kõik omavahel seotud. Soovitan!
Kätte sattus “Valgusähvatus allikal”, kus oli valik nii varasemaid kui hilisemaid luuletusi. Varasem, ehk 30/40ndatel kirjutatud luule kõnetas mind rohkem.
Märkimisväärsed olid “Palju vist see süda küll ei vääri…” ja ” “Maailma saatust alati…”., samas oli tore ka lihtsakoelisem “Tulipunane vihmavari”.
Usun, et siit kogumikust leiab igaüks vähemalt ühe teda kõnevatava luuletuse. Nii see, kes otsib midagi mõtlikumat, kui ka see kellele meeldib väike huumor.
“Tulipunane vihmavari”
Eestis on palju andekaid naisluuletajaid. Betti Alver on Lydia Koidula, Marie Underi jt. kõrval üks neist. Juba raamatu punane kaas hakkab silma ja toob meelde Alveri tuntuima luuletuse “Tulipunane vihmavari”. See luuletus võlub täpse sõnavaliku ja siirusega.
“Kotuse lill. Viis poeemi”
Koolitüdrukuna armusin Betti Alveri noorepõlve ballaadidesse. Kodus on ka paks kogumik Alveri luuletusi, aga selline väike valik läbi aja annab tegelikult selgema, ülevvatlikuma pildi looletaja arengust. Ning näiteks “Leib” mõjub elukogemuste najal täiesti teise luuletusena
“Tulipunane vihmavari”
Soovitan. Ka ligikaudu sada aastat tagasi kirjutatud luule mõjub värskelt ja üllatavalt ajatult.
Raamat andis vihje, miks on Vaiko Epliku plaadi nimi “Lähen müüjaks”.
Luuletused puudutavad ja kõnetavad, panevad elu üle mõtlema.
“Eluhelbed”
Mäletasin osasid luuletusi kooli kirjandusetundidest. Ilmselt pidime neid tookord pähe õppima, sest nad olid mul siiani meeles (pea 30 aastat hiljem). Hea, et vanasti koolis palju luuletusi pähe õpiti ja kahju, et seda praegu enam ei tehta.
Minu lemmik oli näiteks “Raudsed närvid”: Siitpeale on sul raudsed närvid kogu eluaja. Siitpeale, õnnelik, sa pole luuletaja. – Luuletamiseks on siiski vaja kogeda raskeid aegu ja valu, kurbust, leina, üksindust…
“Tüli”: Üks ütles: “Ämber!” – Teine ütles: “Pang!” /–/ Jäädavalt lahku viis vihane jutt. Räägiti eri murrakut. – Nagu me praegugi ühiskonnas räägime teineteisest mööda, tülitseme, kiskleme, aga tegelikult tahame ilmselt kõik, et oleks rahu ja hea elu.
“Jõgeva ja Pedja vahel” – seda luuletust mäletasin väga hästi kooliajast, sellel on nii mõnus rütm ja riim, läheks nagu ise loodusesse matkama.
Ja kõige krooniks luuletus “Eluhelbed”, nii ilus, sügav, kurb, aga nii teravalt tabav. Arvan, et see on üks neist luuletustest, mille kirjutan oma lapse lasteaiaalbumisse, talle n-ö vaimseks kaasavaraks, kunagi tulevikus avastamiseks ja lugemiseks.
“Üle sõnade serva”
Esimest korda lugesin Alveri luuletusi. Väga põnevad! Nii mõnestki saaks hea laulu teha, mitmed luuletused sellised, kuhu muusika hästi taha sobiks. Ei ole kordust, ei ole igav lugeda.