Kas oled koolis “Popit ja Uhhuud” lugenud? Kaks veel ja ongi kolm koos!
Friedebert Tuglas on eesti novelližanri üks olulisemaid arendajaid, ning tema novellides on esindatud nii sümbolism, impressionism kui ka sügavalt psühholoogilised teemad. Kirjanike liit annab välja koostöös Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega Friedebert Tuglase poolt 1971. aastal asutatud novelliauhinda. Tegemist on Eesti ühe kõige vanema järjepidevalt välja antava kirjanduspreemiaga.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina (maini ka loetud novellide pealkirju) ⇓
Kooli ajal sai loetud Tuglase novelli “Popi ja Huhuu”, aga sellega minu teadmised tema novellistikast ka piirdusid. Friedebert Tuglase kogumikku “Novellid (1. osa)” mahtus 20 novelli ja need olid üsnagi eriilmelised. Nagu novellidega ikka, siis mõni meeldib rohkem, mõni meeldib vähem ja nii oli ka Tuglasega.
Ära tahaksin küll mainida ilusat eesti keelt – vat seda ma tõesti nautisin – ka nende novellide puhul, mis vähem kõnetasid. Samas muidugi pean ka tunnistama, et kogutud novellide 2. osa ma laenutama ei torma. Samas olen rahul, et sain täitsa vahva ettekujutuse Tuglase stiilist.
Lemmikutena võiks välja tuua – “Siil”, “Suveöö armastus”, “Popi ja Huhuu”, “Vabadus ja surm”.
Friedebert Tuglas” Hingemaa”
1905 revolutsiooni mahasurumise ajal kirjutatud novell kirjeldab sündmusi nii:Kihutas külast läbi
ratsasalk lauluga Mõisad põlevad,saksad surevad,mets ja maa on meie oma…. peksid mõisa vara puruks,panid mõisahooned põlema ja kihutasid edasi.Talumehed hakkasidki maid jagama. Siis
tulid uued ratsanikud,kes hakkasid talumehi vangistama, sekka ka koolmeistreid ,kes tahtsid talumeestele vabadust ja vaimuvalgust.Kes tahtis vabadust, see saadeti Siberisse,, talumees sai oma hingemaa siin samas-
Seitse jalga pikkuselle, neli jalga lai.
Koolipõlves sai neid loetud küll
Lugege kõiki Tuglase teoseid. Minu lemmik on “Väike Illimar”.
Mulle meeldivad Tuglase teostes eriti looduskirjeldused.
“Novelle”
Tuglase “Novellid” on tundlikud, erksad ja sisendusjõulised. Ehedad lugeda.
Lugesin “Toome helbed”, “Popi ja Huhuu” ja “Inimese vari”. Kui nukrad ja väljenduselt kujundlikud. Lood põimivad su endasse, nagu liblika lummuse kookonisse, kust pole kerge vabaks saada.
Eriti meeldis “Popi ja Huhuu”. Hästi ilmekas ja meisterlik.
“Artur Valdes” (1916) – huvitav väljamõeldud kirjanik, Euroopas reisimine on loome inimesele loomulik, päris palju viiteid teistele teostele, sisaldab piibli temaatikat
“Andogrüüni päev” (1925) – šokeeriv välismaa muinasjutt (Balli di Sfessania loss), printsess vananeb kiiresti ja muundub printsiks
“Viimne tervitus” (1941) – päevik, sõjajärgne Itaalia (San Elmo jt), üksiklane paari loomaga
Kõik kolm novelli on Loomingu Raamatukogu nr 1/2 1966 väljaandes.
Lugesin Friedebert Tuglase kogutud novellide esimest köidet. Meelde jäi novell „Siil“ oma positiivsuse ja lihtsusega. Samuti „Maailma lõpus“ oma fantastilise sisuga ja helgema sisuga. Ka „Kuldne rõngas“ oli sisult natuke fantaasiasse kalduv, kuid sellel oli teistsugune meeleolu. Tuglase novellid on kaunilt kirjutatud ning kuigi nii mõneski neis jääb peale kurvameelne sisu ja meeleolu, on neid siiski nauditav lugeda.
Tuglase “Popi ja Huhuu” suutis äärmiselt hästi tekitada teoses valitsevat hirmu ja ärevuse emotsiooni, just läbi koera kasutamise peategelasena. (minu enda jaoks koerad on lihtsalt nii siirad ja puhtad ja truud) Oli üsna sünge ja mõtlemapanev, sai tõmmata paralleele inimkonna, valitsejate ja jumalaga. Äärmiselt kurva ja kaastundliku ja hirmutunde jättis
“Toome helbed” oli jällegi noore tütarlapse tugevatest segastest tunnetest ja armumisest. Põimus läbi peategelase isiksuse lapselikkus, kus ta alles soovis mängida nukkudega, kuid samas ka juba neiulik huvi romantika vastu.
“Siil” jällegi oli armas lugu kahest lapsest ja sellest, kuidas nad koju siili tõid ja teda tundma õppisid. Kuidas siil nendega harjus ja lastele igaveseks meelde jäi, kuigi elas nendega lühikest aega. Oli lihtne ja lühike lugemine.
Tuglase novellid on eriilmelised.
“Hingemaa” – kurb. Kandimehe raske elu. Unistus maast.
“Suveöö armastus” – romantiline. Raske on teist mõista ja võita usaldust.
“Inimese vari” – traagiline. Ema on seitse aastat oodanud oma poega. Lõpuks hoolitseb ja matab poja mõrtsukas.
“Toome helbed” – nostalgiline. Esimese armastuse tärkamine. Vastamata tunded.
” Toome helbed ” ja “Suveöö unenägu”
Need novellid kõnelevad armastusest, mis võib südame kiiremini põksuma panna või siis kibedad pisarad silmadesse tuua.
” Siil”
Õde – venda Maret ja Mart ning karjapoiss Kusti kohtuvad loomi karjatades siiliga, kellest saab lastele mitmeteks kuudeks pereliige. Suvi siiliga oli mälestustest veel 50 aastat hiljemgi kui väga tore aeg.
Toredad jutukesed. Kindlasti soovitan lugeda
Novellid on Mixi kirjastuse koostatud sarjast “Kooli kirjavara”. Tänapäeva koolilastele need novellid eriti aga ei sobi – need on liiga nukrad. Ainsana ehk “Suveöö armastus”. Soovitan novellikogu ainult vanemale põlvkonnale.
Tuglas”Kogutud novellid” 2Vaga ilusad looduskirjeldused. Tuglas on kirjutanud erinevatel teemadel ja ikka on huvitav lugeda. (Lnimsoojad. Taevased ratsanikud. Merineitsi,) Soovita vanemale eale.
Esimene kord kui lugesin Tuglast. Lugesin Suveöö armastus, Popi ja Huhuu ning Inimese vari.
Päris vana raamat (1919), aga keel oli päris selge. Oli kerge lugeda.
Suveöö armastus tundus enam vähem kui tõsielus ja muidugi nagu ‘Soome filmides’.
Novelli Popi ja Huhuu peategelane on koer, mis oli äge koerainimesele.
Eriti kui tunned huvi vanade aegade vastu, soovitan soojalt.
Soovitan, kuna Eesti kirjandusklassikaga võiks tuttav olla.
Nostalgia. Üle saja aasta on novellide kirjapanekust möödas, kuid mõjuvad värskelt ja psühholoogiliselt usutavalt.
Friedebert Tuglas käsitleb novellides mitmeid sotsiaalseid ja eetilisi probleeme. Novellid “Hingemaa”, “Suveöö unenägu” ja “Popi ja Uhuu” on kirjutatud 100 aastat tagasi ja peaaegu sama kaua on need olnud eesti novellistidele stiilinäideteks.
Tuglase novellid on aastakümneid olnud kooli kohustusliku kirjanduse hulgas, aga ma ei leia, et neid peaks kindlasti lugema. On küll hästi kirjutatud, aga on sünged tihtipeale. Tahaks positiivsemat lugemist. “Hingemaa”, “Pop ja Uhhuu” ja “Toome helbed” on masendavad ja sünged. “Suveöö armastus” küll pisut rõõmsam.
Raske lugemine. Võitlus vaimudega. Kirjanduslooliselt tähtis. Tuglast tundmata ei ole sa keegi.
Tuglase mäslev hing elab edasi peale 1905. a. revolutsiooni lüüasaamist. Ta ei mõtle iseendale, vaid seob ajalooga, filosofeerib.
Soovitan. Klassikuid võib alati lugeda.
Raske lugemine. Püüdsin küll, aga kõigest ei saanud aru.
Aga milline fantaasia.
Soovitan väga, sest Fr. Tuglas on Eesti parim stiilimeister ja “Maailma lõpus” on üks mu lemmiknovelle.
Vapustavad emotsioonid Tuglase fantaasiast ja keelekujunditest.
Lugesin ja mõtlesin kaasa: “Hingemaa”, “Suveöö unenägu” ja “Popi ja Uhuu”.
Need on fantastiliselt kaunid, tõsised, tõelised…
Kevadel loen uuesti.
Soovitan, sest eks ole parem targem olla. 🙂
Iseenesest novellid mulle väga ei meeldi (või pole ma endale sobivaid veel leidnud).
Hea, et lühikesed, saab kiirelt loetud.
Ilmselt ka kasulikud õpetussõnad või mõtlemiskohad sees, kuid mulle jäid kaugeks.
Soovitan. Sajand tagasi oli maa elamise ja elu küsimus. Kuid suur muutus sajand hiljem.
Igatsus ja armastus – nii inimlikud tunded, mis läbivad meid kogu elu. Ainult objektid võivad muutuda.
Lugesin Tuglase novelle peale A.Camus “Võõras”’t, sarnaselt ulmeline lugemiskogemus läbi mõlema kirjaniku teoste. Mulle väga meelis “Hingemaa”, aga eriti haaras kaasa “Suveöö armastus” . Peab olema kirge tundnud, et seda swlliselt kirjeldada! Kõrval oli mul lugemuseks Underi “Sügis”. Võtan kindlasti ette lugeda nende kahe kirjavahetuse. Loodan, et on huvitav!
Valikusse sattusid “Popi ja Huhhuu”, “Sammud kaduvikku” ja “Asuja”
Valitud novellid olid nukrameelsed, veidike sünged. Kohati iganenud, isegi natuke igavad.
Kuid siiski soovitan neile, kellele meeldib ilus, aga mitte liialt ilulev eesti keel.
Valisin lugemiseks kunagi kooliajalgi läbitud novellid, millest tegelikult enam midagi ei mäletanud.
Toome helbed, Inimese vari ja Suveöö armastus. Iga novelli lõpus olnud kirjutamise aasta pani kulme kergitama, sest mõjusid kaasaegselt. Muidugi, keegi tänapäeval ei käi aida ukse taga sissesaamist lunimas, aga kirjeldatud baastunded ja soovid-ihad on ja jäävad aegumatuteks.
Siilid on ühed minu lemmikloomad, nii et “Siil” sattus muidugi ka valikusse, kui tarvis novelle harvendada. Niisamuti lugesin “Toome helbeid”, “Suveöö armastust”, “Popi ja Huhuu”, “Hingemaa”…
Tukla kirjastiil oli üllatavalt moodne. Lood hästi komponeeritud – ei ole nõus mõne eelkõnelejaga, et mõjusid igavalt. Lemmikud olid vast esimese armumise lugu (“Toome helbed”) oma lapseliku naiivsusega ja “Suveöö armastus”, kus, vastupidi, sees küps valulik igatsus.
Need lood jäävad kummitama, mis on väga nauditav.
Lugesin “Toome helbeid”, “Suveöö armastust”, “Popi ja Huhuu”, “Hingemaa”, “Inimese vari” ja “Siil”, neist “Popi ja Huhuu” ja “Inimese vari” olid kooli ajal loetud. Inimese vari oli novell, mida ei mäletanud Tuglase oma olevat, aga see lugu oli juba toona nii häiriv, et tuletab ikka ja jälle ennast meelde.
Loetud novellidest meeldisid väga erinevad armastuse käsitlused. Arvestades Tuglase enda magusmõru armuõnne, siis neis lugudes kumab eriline tundlikkus.
Novellid on kindlasti omast ajast ees, tänagi relevantsed ja väga nauditav lugemine.
Lugesin “Toome helbeid”, “Suveöö armastust”, “Popi ja Huhuud”, “Hingemaad”, “Inimese varju” ja “Siili”.
Kuigi olen Tuglast ju kooli ajal lugenud, oli tema lugude relevantsus ja rikkalik kirjastiil ühelt poolt üllatavad, teisalt täna lugedes kindlasti ka arusaadavamad ja nauditavamad, kui toona. Üks selle aasta väljakutse lemmikuid.
“Siili” lugesin kõvasti 7-aastasele tütrele ja see oli omaette kogemus – kui palju tänane laps nii kaugest ajast kinni püüab ja aru saab.
Tuglas kirjutab nii hästi! Huvitav, et ma sellest kooliajal aru ei saanud. Polegi teda vist sest ajast saati lugenud. Meeldisid kirjeldused – näiteks loed ja tunned, et oledki maal, suveöös, selle lõhnade ja häältega.
Lugesin 5 novelli Kooli Kirjavara kogumikust. Meeldis eriti Popi ja Huhuu. Sain nüüd teada, mis peitub nimepaari taga, mida lapsepõlves aasimise käigus tihti kuulsin 🙂 . Teised novellid tuletasid meelde meie esivanemate veidrat mõtlemist ja käitumist. Ei halvusta- lihtsalt täna tundub nii.
Tuglas on esimesi kirjanikke, kelle nime koos teose pealkirjaga teadsin – ema jutu järgi rahustas just Tuglase “Meri” mind haige beebina kõige paremini maha. Paraku Tuglase proosaga ma ei haakunud – reisimälestused (“Mesilastaru” Pariisis) läksid peale, aga näiteks “Väike Illimar” õnnestus lõpetada alles peale 50. sünnipäeva.
Novellidest valisin neiuna meelde jäänud “Suveöö armastuse”, seejärel meelevaldselt “Siili” ja “Sammud kaduvikku”. “Siil” meeldis neist nüüd kõige rohkem – nunnud detailid taluelust ja siili muinasjutuline kangelaslikkus. Muljet avaldas lugu kütteperioodi alates katuse vahelt vihmana põrandale pudenevatest sitikatest. Karjapiss Kusta meenutas kangesti nii mõndagi linnaliinibussis pealt kuulatud koolipoiste jutuajamist 😀
Lugesin Tuglase “Novelle ja miniatuure” ja olen positiivselt üllatunud, sest lugesin nüüd ka tema luuletusi. Tema tekstid on sügavad ja neis on sõnum, kirjutab vahetutest muljetest, realistlikust argielust.