„Soovideta õnnetu“ on vormilt lühiromaan, kuid seda on sageli peetud Peter Handke kõige olulisemaks teoseks. Raamatu peategelane on Handke ema, kes lõpetas elu enesetapuga – tekst jälgib tema elukäiku paralleelselt ühiskondlike muutustega. Tulemuseks on sügavalt isiklik ja terav kirjeldus inimese murdumisest.
Peter Handke (snd 1942) on üks tuntumaid Austria kirjanikke, tema intensiivsed ja emotsionaalsed draama- ja proosatekstid on muutnud saksakeelse kirjanduse nägu. 2019. aastal pälvis Handke Nobeli kirjanduspreemia. Eesti keeles on varem ilmunud tema teosed „Tõelise tundmuse hetk“, „Vasakukäeline naine“, näidend „Kaspar“ ning jutustus „Kirjaniku õhtupoolik“.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Raamat on sügav ja liigutav meditatsioon kõikvõimalikest mälestustest, keerulistest peresidemetest ning üksildusest, Autor analüüsib elu ja surma mõtteid väga isiklikul ja tundlikul viisil, käsitledes samas ka ühiskonna mõju ja vägivallatunnet, mis tema ema saatsid ja kujundasid.
Soovitan. Ühe naise elulugu. Teos paneb kaasa mõtlema. Ta oli õnnetu, kuid mitte soovideta. Ta oleks tahtnud olla õnnelik, armastada, olla armastatud ja sõltumatu, süümepiinadeta endale midagi lubada.
Peter Handke „Soovideta õnnetu”
(täpselt selline kokkuvõte sai mul kõigepealt avaldet grupis „Lugemise väljakutse”, 13.09.2020)
————————–
See lühiromaan on kirjutatud-avaldatud aastal 1972. Peter Handke sai Nobeli kirjandusauhinna 2019. aastal. Sellega oli seotud ka mingi poliitiline skandaal, kuid õnneks ei viinud see preemia äravõtmiseni.
Autobiograafiline lühiromaan on lugu sellest, kuidas üks 51-aastane naine jõudis oma eluga sellisesse puntrasse, et selle äralõpetamine oli ainuvõimalik lahendus. Kirjutada oma ema enesetapust võib olla üsna ränk, sest suitsiidi järel tunnevad lähedased end… Jah, pehmelt öeldes s*tasti. Kirjutamine kui teraapia on siin ka täitsa arvestatav motiiv, põhjus-põhjendus sellise rusuva romaani kirjutamiseks. Lähedase inimese surm ja sellest kirjutamine on raske.
Aus, halastamatu, leebe, hoidev, mõistev, kaastundlik, osavõtlik, lummav, haarav, puudutav, masendav, meeldejääv…
Ja ränk.
Peale ema suitsiidisurma hakkas Peter Handke seda raamatut kirjutama, tõdedes, et…
„Juba paar nädalat ärritun tavalisest kergemini, segaduse, külma ja vaikuse korral ei saa minuga peaaegu üldse jutule… Mõnikord imestan, et asjad, mida hoian, pole mul juba ammu käest pudenenud, nii tundetuks muutun äkki sellele enesetapule mõeldes. Ja ikkagi igatsen ma neid silmapilke…” (lk 8)
„Ja ma kirjutan oma ema lugu, sest arvan, et tean temast ja sellest, mis tema surma viis, rohkem kui mõni võõras intervjueerija, kes suudaks selle huvitava enesetapujuhtumi religioossete, isikupsühholoogiliste või sotsioloogiliste unenäoseletustabelite abil tõenäoliselt vaevata lahti harutada, ja kirjutan ka enda huvides, sest ma ärkan ellu kui mul on midagi teha, ja viimaks ka sellepärast, et tahaksin selle VABASURMA samamoodi nagu mõni kõrvaline intervjueerija, ehkki teisel moel, muuta juhtumiks.” (lk 9)
Peter Handke annab ka ülevaate ühiskonnast ja sündmustest. Tingimustest kui sellistest:
„Naisena sellistesse tingimustesse sündida oli juba iseenesest hukatuslik…
Ei mingeid võimalusi, kõik oli ette määratud: kõigepealt väikesed vallatused, kihistamine, pisike jahmatushetk, siis esimest korda võõras ja talitsetud ilme, millega hakatakse jälle alla käima, esimesed lapsed, veel pisut kahekesiolekut pärast köögis toimetamist, algusest peale tähelepanuta jäetud, ise aina tihemini mitte kuulates, vestlused iseendaga…” (lk 31)
Selline üsna lootusetu lugu. Ei mingeid võimalusi, ei rõõmu…
„Harva soovideta ja kuidagiviisi õnnelik, enamasti soovideta ja pisut õnnetu.” (lk 15)
Midagi siiski aja jooksul toimus, paratamatult ilmselt:
„See aeg aitas mu emal ennast ületada ja iseseisvaks saada. Ta omandas maneerid ja tal kadus viimanegi hirm puudutuste ees…” (lk 19)
Peale sõja lõppu aga igasugused hädad jätkusid…
„Selles hädas kaotas ema oma maatüdruku pruntis põsed ja muutus üsna elegantseks prouaks. Ta hoidis pead püsti ja omandas kauni kõnnaku. Ta oli nüüd niikaugel, et võis selga tõmmata ükskõik mida ja see sobis talle…” (lk 24)
Soovideta ja ehk ka õnnetu oli ta juba kasvõi selle poolest, et…
„Kuid armuseiklusi ta ei tahtnud. Selleks muutus ta süda liiga varakult raskeks, aina jutlustatud häbi oli juba temasse juurdunud. Tema nägi armuseiklust selles valguses, et keegi „tahtis temast midagi” ja see peletas ta eemale, tema ei tahtnud ju kellestki midagi…” (lk 26)
Sellise ainulaadse loo kirjutamine on üsna ohtlik:
„Nõnda võrdlen naise elulookirjelduse üldist sõnavara lausehaaval oma ema erilise eluga; kattuvustest ja vasturääkivustest tuleneb tegelik kirjatöö. Tähtis on ainult, et ma ei kirjutaks paljaid tsitaate; kaused, isegi kui nad näevad välja tsiteerituna, ei tohi hetkekski lasta unustada, et nad käsitlevad, vähemasti minu jaoks, erilist inimest…”
Autor kirjeldab oma ema kui naise elu üsna rängana mitmeski mõttes:
„Ema ei jooksnud kunagi minema. Nüüd ta juba teadis, kus ta koht oli. „Ma ootan ainult seni, kuni lapsed on suured.” Kolmas abort, seekord rohke verejooksuga. Pisut enne neljakümnendat sünnipäeva jäi ta veel kord rasedaks. Aborti polnud võimalik teha ja ta kandis lapse lõpuni.” (lk 39)
Ja neid ebainimlikke asju järjest juhtus ja kogunes. Justkui oleks tegemist sellise asjaga nagu „looduse vaatemäng inimrekvisiitidega, mida süstemaatiliselt inimlikkusest ilma jäeti…” (lk 42)
Armas oli lugeda sellest, kuidas kirjaniku ema armastas lugeda, armastas raamatuid:
„Ta luges ajalehti, veel meelsamini aga raamatuid, mille lugusid ta sai oma eluga võrrelda. Ta luges minuga kaasa, algul Falladat, Knut Hamsunit, Dostojevskit, Maksim Gorkit, siis Thomas Wolfet ja William Faulknerit. Ta ei öelnud nende kohta midagi trükiküpset, vaid jutustas lihtsalt, mis talle iseäranis oli silma torganud… Ta luges iga raamatut nagu oma elu kirjeldust, elavnes seejuures; lugedes avanes ta esimest korda, õppis iseendast kõnelema; iga raamatuga tuli tal aina rohkem mõtteid. Nii õppisin ma teda aegamööda tundma.” (lk 44-45)
Raamatute vastu huvi tundmisele järgnes huvi poliitika vastu. Kokkuvõtlikult sõnastas autor selle nii:
„Ema hakkas saama iseendaks.” (lk 48)
Aga siis tuli mingi vähehaaval hääbuma hakkamine: lohakaks muutumine, tugevad peavalud, tundetuks muutumine, unustamised, hirmud, kurnatus…
Olemasolu oli muutunud talle piinaks. (lk 59)
Seda kaastundlikult ja armastusega kirjapandud lugu on ikkagi üsna kerge mõista… isegi siis kui see lugu on lootusetu ja ränk.
Äärmiselt masendav raamat, aga hoolimata sellest depressiivsusest oli “Soovideta õnnetu” siiski väga hästi kirjutatud. Julgen soovitada neile, kes ei loe ainult õnneliku lõpuga naistekaid.