Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Kolumbia päritolu nobelist Gabriel García Márquez (1928–2014) on nii meil kui ka mujal maailmas tuntust kogunud eeskätt maagilise realismi tippteosega „Sada aastat üksildust“, mis ilmus eesti keeles esimest korda 1975. aastal ja millest on hiljem tehtud arvukaid kordustrükke (tlk Aita Kurfeldt). Hinnatud ajakirjaniku ja prosaisti loominguline profiil oli aga mitmekülgsem kui ainult maagiline realism ja sedavõrd omanäoline, et temast sai juba eluajal ülemaailmne kirjandusikoon. García Márqueze fenomeni taga näeb Ruth Sepp käesoleva raamatu põhjalikus saatesõnas „kahe vastandliku suundumuse koosmõju: tema loomingus kohtuvad kunst ja rahvapärimus, XX sajandi avangardist lähtuvad kirjanduslikud uuendused ja autori sünnimaa kultuuripärandi külluslik koloriit, võimsad stereotüübid ning folkloorne maailmapilt“.
Lühiromaaniga „Väljakuulutatud mõrva kroonika“ naasis autor 1981. aastal pärast mõneajast pausi kirjandusellu ja see pikisilmi oodatud teos võitis kohe nii publiku kui ka kriitikute poolehoiu. Teos on García Márqueze nn pseudoajakirjandusliku stiili musternäide, tõestisündinud mõrvaloo juhtlõngu põimib salapärase asjaosalise subjektiivne, meenutuslik jutustamislaad.
„Väljakuulutatud mõrva kroonika“ (1995) ESTERis; „Väljakuulutatud mõrva kroonika“ (2021) ESTERis
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Viimasel ajal loetust raudselt üks lemmikuid. Márqueze lugu voolab nagu jõgi, nagu kirgliku spordireporteri kommentaarid käimasolevale võistlusele. Soovitan lugeda kas või lihtsalt vestmisoskuse nautimiseks. Kiita tuleb ka tõlkijat, Ruth Liast, kelle järelsõna lisab trükile väärtust veelgi.
Raamat, mida raske käest panna. Márqueze viib meid Ladina-Ameerikasse. Pikib loo sisse viiteid kohalikku eluollu, tavadesse ja ajalukku. Põnev stiil, ladus jutt. Ei midagi üleliigset. Ja lõpuks üllatav avastus, et lugu on ainest saanud tõestisündinud loost ja autori isiklikust kogemusest.
Emotsionaalselt intensiivne, jääb mõtetesse. Soovitan.
Raamat näitab, kuidas ühiskond, kohtumõistmine ja saatus võivad mängida määravat rolli inimese elus. Haarav ja pingeline.
Võis ju lugeda.
Huvitav, et kogu linn teadis ja keegi otse ei öelnud talle, et su viimne tund on tulemas. Kirjutaja jäi ju ka hiljaks nagu lugesin.
Vaga hea tolge. Raamatut oli monus lugeda. Huvitav,et keegi ei oelnud mis on tulemas.
Üsna algusest ülesseatud mõrva mõtte idee. See põnevus säilib kogu loo lõpuni. Raskem oli kaasa elada, kuna ühiskond ja temale omased tavad olid minu jaoks omasemaks ja mõistetavamaks teha.
Kokkuvõtteks, olen lugenud paremaid krimi lugusid.
Soovitan. Garcia Marquezi stiilis löövalt ja maagiliselt kirjutatud lugu, millele pole õieti mingit mõtet või seletust.
Miks nii läks? Miks toimus mõrv?
See on minu ühe suure lemmikkirjaniku Garcia Marquezi karm ja räige lugu mõrvast, mis toimus kirjaniku enda pereringis, suguseltsis. Tollane traditsioon, et pruut oleks neitsilik on siin loos viidud äärmise groteskini ja fatalistliku lõpplahenduseni. Loetav, kuid ise nautisin teisi kirjaniku teoseid.
Lühiromaan.
Lugesin, meeldis väga. Ütleb aust ja surmast. Kas au on armastus või mitte?
Juba eluajal sai Marquezist ülemaailmne kirjandusikoon.
Huvitav lugu. Autor uurib aastakümneid hiljem tõestisündinud mõrvalugu.
Arusaamatu, et kuigi paljud teadsid tapmisplaanist, siis keegi ei võtnud midagi ette, et seda mõrva ära hoida. Noor inimene suri asjata.
Huvitav kirjutamislaad. Mulle meeldis detailide mitmekesisus ja see, et oli pööratud palju tähelepanu neile. Ilma selleta oleks see lugu ilmselt olnud minu jaoks raskemalt loetav. Ka mõne teise kirjaniku kirjutamises olen kohanud seda, kuidas võigastest asjadest jutustades saab sõnu ja lauseid põimides hoopis helge või siis rahumeelse tundega tulemuse vormida.
Pinget jagus lõpuni. Ära hoida mõrva ei saanud, see oli väljakuulutatud ja kohtumõistmine vältimatu. Kroonikana lugeda kuidas kõik juhtus oli siiski põnev ja kohati tundus mulle isegi naljakas.
See oli okei lugemine. Autoril on omapärane kirjutamislaad ja idee poolest on ka süžee huvitav. Lihtsalt mind ennast lugu praegusel hetkel ei köitnud.
Väga hea lugemine, soovitan. Huvitavalt üles ehitatud kogu sündmustik ja olustik,et romaani alguses on teada, keda tahetakse mõrvata. Kogu loo käigus kooruvad välja detailid ja kirjeldused, kuidas kujunes välja tapmisplaan.
Soovitan nagu kõiki teisigi M´arquezi teoseid – värvikad tegelased, sündmused. Ainet mõtlemiseks. Kuigi lugu esmapilgul rusuv, on lõppmulje helge. Huvitav nautida, kuidas inimeste mälu peegeldab minevikusündmusi.
Üks lemmikuid lugemisi programmis. Mõrva asjaolude reporterlik esitlus oli lõpuks koomiline. Kõik teadsid, mis juhtuma hakkab, aga ära ei suudetud tapatööd hoida. Äge näha, kuidas hea kirjandus ja kütkestav loojutustus ei tunne kultuuri, aja ega territooriumi piire.
Tihe lugemine, mille järge ei tasu käest lasta, sest keerulisi isikunumesid on piisavalt palju ja kõikidel on neil selles loos oma oluline osa. Mulle väga meeldis dokumentaaldraamat meenutav lähenemine, haaras kaasa ja lihtne oli luua kujutluspilte erinevatest episoodidest.
Soovitan. Põhimõttest,et kirjaniku kohus on hästi kirjutada, on Garc´ia M´arquez auga kinni pidanud.
Huvitav lugu kollektiivsest vastutusest ja kuidas üks lugu võib alguses nii selge tunduda ja siis järjest keerulisemaks muutuda.
Marquezi stiili pärast võib lugeda küll – see on tavapärasest kirjandusest erinev ja paeluv. Väga naturalistlikud kirjeldused ei pruugi kõigile sobida. Garcia Marquezi romaanide maailm on alati kuidagi unenäoline, ettemääratusel ja saatusel on suur roll. Lõpuks joonistub välja maailmakõiksuse paratamatu laiahaardeline mõju.
Erakordne kirjanik ja erakordselt kirjutatud lugu. Keegi ütles, et Marqueze stiil on nii ehe, et tema poenimekiri (kui ta seda tegema peaks) on ka kirjandus. Mõrv tegelikult ei lahenegi, kuigi tegijad on teada. Kogu taust jääb inimeste eelarvamuste, mälupiltide ja idiootlike traditsioonide tõttu siiski segaseks. Nagu elu ise.
Elus kirjandus!
Täiesti teistmoodi müstilisse maailma võimalik sisse elada. Kuivavõitu ja mitte väga kujundirikas kroonika väga ei meeldigi. Peamine emotsioon teosest on… absurditunne. Imestus, et sedaviisi saab kirjutada. Heameel, et meie ühiskonnakorraldus on teistsugune.
Isegi siis kui selle raamatu lõpust lugeda ca 10 lk järelsõna… isegi siis on palju loetud. See annab hea ja põhjaliku ülevaate hispaaniakeelsest kirjandusest. Ja mitte üksnes seda.
Tõlkija Ruth Sepp on teinud nii raamatu tõlkimisel kui ka järelsõna koostamisel head tööd ning järelsõna annab häid viiteid-vihjeid hispaaniakeelsele Ladina-Ameerika kirjandusele, mida lugeda ning millele lugedes tähelepanu pöörata.
Sest “kogu see mitmetähenduslik kirjanduslik mäng saab García Márquezelt suurejoonelise pulp fiction’i stiilis lõppakordi. Lugu läbivast ja olemuselt romantilisest motiivist pidu-tragöödia vormub troopilises kontekstis ja autori nägemuses ladinaameerikalik tunnetus, milles käivad käsikäes hõrk ja mahladest pakatav elu ning kaos ja allakäik, mida parimal viisil iseloomustab García Márqueze enda tabavalt meeleline kujund: kogu Ladina-Ameerika troopika mõistatuse võtab kokku mäda guajaavi lõhn. Kirjaniku humaniseeriv vaatenurk, mis joonistub välja tema loomingus, on see, mis selle paratamatuse talutavaks teeb.” (lk 83-84)
Hästi kirjutatud raamatut on alati hea lugeda.
Omapäraselt ülesehitatud sündmustik, raamat köitis. Suurepärane lugude jutustaja.
Lugemise nauding.
Oli ka vaimukat nalja ja põnevust.
Soovitan. Meie jaoks midagi päris teistsugust, Ladina-Ameerika vägivaldne tõelisus. Õõvastav mõrvalugu, mis on meile väga meisterlikult kirjeldatud, analüüsitud pärast paljusid aastaid. Millisewd kohutavad võivad olla kogukondlikud tavad ja kuidas kogu kogukond on tegelikult juhtunus süüdlased.