Olles varasemalt lugenud Kai Aareleiu „Linnade põletamist” ja tuttav tema peenekoelise kirjutamisstiiliga, avasin uue romaani „Vaikne ookean” suure põnevusega. Ma ei pidanud pettuma: ka see raamat on kirjutatud äärmise peenetundelisuse ning empaatiaga oma tegelaste suhtes. Teos jutustab ühe perekonna ning kolme põlvkonna naiste armastuse loo. Huvitavaks lisanüansiks on peategelase Stella abikaasa märkmed hispaanlaste esimesest avastusretkest Vaikse ookeani äärde. Vaikse ookeaniga võib võrrelda ka tegelastevahelisi suhteid, kus sileda pinna all on sügavamad, mahavaikitud hoovused. Tüüpiliste eestlastena hoiavad Stella ja tema pereliikmed nimelt oma tõelised tunded ja mõtted enda teada, põhjustades nõnda aastatepikkuste saladuste kuhjumist, mis ühel hetlkel siiski paratamatult pinnale kerkivad.
Raamat on huvitavalt üles ehitatud: vaheldumisi kajastatakse erinevaid ajastuid ja asukohti (sh erinevaid riike), kus tegelased elavad ja armastavad, vihkavad ning oma saatusega lepivad. Sündmustik on põnev ja kaasahaarav, karakterid huvitavad ja mitmetahulised. Kõik kokku mõjub vägagi eluliselt ja inimlikult mõistetavalt. Soovitan seda raamatut kõigile, keda kõnetavad üldinimlikud väärtused, inimsuhete keerukus ning kaunilt kirja pandud väärtkirjandus. Boonuseks on raamatu ilus kujundus.
On nii palju, mida me oma vanematest ei tea.
On nii palju, mida nad ei tea, et me teame.
K. Aareleid „Vaikne ookean”
***
Ilmunud: Varrak, 2021
Maris Enok
Pelguranna raamatukogu raamatukoguhoidja