„Valgustatud urg” avaldati esmakordselt postuumselt pärast autori surma. Max Blecheri elu oli kahjuks lühike. Ta sündis 8. septembril 1909 ja suri 31. mail 1938. aastal. Max Blecher õppis Pariisis meditsiini, aga oli sunnitud õpingud haiguse tõttu katkestama. Tal diagnoositi selgrootuberkuloos, mis oli tol ajal ravimatu. Oma elu viimased kümme aastat veetis ta üsnagi liikumatult voodisse aheldatuna.
Haigus ja see olukord, milles ta oli, andis talle inspiratsiooni raamatu kirjutamiseks. „Valgustatud urg” on tema kolmas romaan, kus ta kirjutab haiguse teemal. Raamatus kirjeldab ta unes ja ilmsi nähtut, kuuldut ja kogetut, kusjuures vahe tegemine, mis on juhtunud päriselt ja mis unenäos, ei ole mehele kerge. Blecher ise on seda raamatut nimetanud ka sanatooriumipäevikuks, aga päeviku vormis raamat kirjutatud ei ole.
Blecher kirjeldab elu pansionaadis. Samuti juhtumeid sõprade ja teiste patsientide elust. Sageli lõppevad need surmaga. Need kirjeldused on kaasahaaravad ja humoorikad. Vahel laskub autor küll erinevate õuduste kirjeldamisse, nii et selle raamatu lugemise ajal ma süüa ei soovita. Söögiisu võib kaduda.
Blecher jutustab oma ajastu ravivõtetest, mis tänapäeval tunduvad ebareaalsed ja kummalised. Samuti kirjutab ta oma füüsilisest valust ja kannatustest. Vahepeal tulevadki seda lugedes pähe mõtted, et kas see päriselt võis ka nii olla. Ma usun, et raamat ongi paljuski tema enda elu põhjal kirja pandud ning haigushood ja palavik võisidki tekitada talle ebareaalsena tunduvaid olukordi.
Keeleliselt on raamat samuti meistriteos ja minu meelest väga hästi tõlgitud ja toimetatud.
***
Ilmunud: Kultuurileht, 2020
Tõlkinud: Riina Jesmin
Leia e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja